BLOGI
Püsiannetajad – meie kindel tugi
Eutanaasiast otse ja ausalt
“Sel hommikul seisis ta ukse juures ja küsis õue. Ta oli oksendanud. Viimasel ajal oli ta olnud närb sööja. Tema olek oli muutunud, muidu selja peal rõngas olev saba oli sorus. Tiir õues tehtud, küsis ta tuppa. Ta heitis küll pikali, kuid tõusis jälle ja tammus rahutult ringi. Ta ei leidnud asu ja mitte kuskil ei olnud hea olla. Ta läks ja seisis nina norus oma joogikausi ees, kuid ei joonud. Ta lõõtsutas. See ei olnud nagu minu koer. Ta oli täna hoopis keegi teine ja ma sain aru, et asjad on halvasti – mu koer oli valudes.
Varjupaik on tagajärg, mitte põhjus
Lemmiklooma elus on kõike juhtunud juba ammu enne seda, kui loom varjupaika jõuab. Ükskõik, mis on siis selle põhjuseks – kas ta on tänaval sündinud ja pärit kolooniast, on ta üksik hulkur, on ta eksinud või hüljatud, on ta peremehe kaotanud või loobutakse temast käitumise pärast jne. Varjupaika jõudmine on eelnenud sündmuste tagajärg, mitte põhjus. Vastupidist tõestades võiks paralleeli tõmmates väita, et päästjad, kes tulekahju kustutavad, ongi tulekahju põhjus, mõtiskleb Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi.
Jane Laumets: „Aasta vabatahtliku tiitel annab kinnitust, et teen õiget asja.”
Soovin võtta varjupaigast koera – mis edasi?
Aina enam on neid inimesi, kes otsustavad oma uue neljajalgse pereliikme võtta just varjupaigast. Kuna koera võtmine on suur otsus, mis peab olema kindlasti põhjalikult läbi mõeldud ja kaalutletud, oleme ka meie seadnud teatud tingimused koeravõtjale. Nii saame tagada, et nii koer kui ka tema uus omanik on õnnelikud ja koerale on tagatud hea kodu kuni elupäevade lõpuni. Varjupaigast koera võtmise teemal arutleb Varjupaikade MTÜ kommunikatsioonijuht Anni Anete Mõisamaa.