Mina ju leidsin selle tädi! Pärast kuulsin küll, et minu pilt oli arvutis ja meeldisin tädile, aga arvaku nii kui tahavad. Mõne aja pärast algaski sõit Tallinnasse. Kui küsisin bussis paaril korral, kaua me veel sõidame, võttis tädi transpordipuuri sülle, andis vorsti ja rahustas mind. Tallinnast sõitsime edasi maale. Ega oma maja siis linnas asu ja lõpuks olin uues kodus. Esiteks vaatasin maja üle ja siis magasin nagu Kolme karu muinasjutus: kõigepealt oma pesas, siis diivanil ja veel voodis. Mulle sobis ja ma otsustasin selle maja võtta. No ja siis see algas: mingi suur punane tuli tuppa ja käitus nagu oleks see tema maja, õhtul tuli tuppa veel suur Hunditütar. Kuna mina olin esimene, siis ei teinud ma neist välja - las jalutavad, kui mujale minna ei ole. Nagu piltidel näha, magan mina ikka kõrgel posti otsas ja see suur punane magab maas karbis. Mul on oma aknalaud pehme vaibaga, kus näen kõike, mis aias toimub. Mööbel siin on ka disainimata, püüan tugitoole rüüutehnikaga kaunistada, aga nad millegipärast keelavad. Perepoeg koos lastega käis minuga tutvumas, olin viisakas, ei kartnud kedagi, hõõrusin kõigi sääred üle. Olen pererahvaga rahul, puusakesed on mul juba üsna ümmargused, püüan neid oma hullu möllamisega rõõmustada, seda nad ju tahtsid."

Kiti perenaine lisas veel järgmist: "Suvel läks meie armas 17-aastane kassike vikerkaare taha ja koju jäi isane 16-aastane Suur Punane. Kuidagi tühi ja vaikne oli. Et pikk talv ees, otsustasime veel ühe hingepalsami võtta. Arutasin oma 10-aastase pojatütrega, et meil vanust juba palju, kas saame uue kassi võtta ja lapselapse vastus oli: kui vanavanematega midagi juhtub, võtab ta kassi omale. See jutt pani punkti kahtlustele ja hakkasin emast punast kiskat otsima. Kartsin, et isastel tuleb ütlemisi, kui teist värvi kassike tuleb, sest 20 aastat järjest on see värv meie kassidel olnud. Nagu ikka, mida otsid seda pole ja siis nägin meie armast kolmevärvilist Kitit Läänemaa loomade varjupaiga kodulehel. Ei olnud kauge sõita bussiga Tallinnast Haapsalusse, sest varjupaigast iseloomustati Kitit kui pailembest ja õrna kassikest. Lisan veel, et meil on alati kõik kassid-koerad kesksoost olnud. Tänan varjupaiga töötajaid armsa Kiti eest ja soovin jõudu nende raskes töös! Kiti ütleb kõikidele uue kodutee toetajatele kurrnäu-aitäh!"

Vaata, millised loomad on hetkel varjupaikades koduootel siit.