Musta kassi kuu on Varjupaikade MTÜ-s traditsiooniks saanud kampaania, mida peetakse tänavu juba kümnendat korda. Hea meel on märkida, et aina enam teadvustatakse, et looma ei tohiks valida karvavärvuse järgi ja musta või mustvalge kasukaga kass ei too endaga kaasa ebaõnne. Kampaania on aidanud koju ka mõned väga pikaajalised varjupaigaasukad, mille üle on südames hea tunne. Siiski tundub, et nii mõnedki huvilised võtavad ka praegu veel mõtlemisaja, kui valikus on mustakarvaline või musta-valgekirju lemmik. Tahaksime inimestele ikka ja veel südamele panna, et nende kassikeste iseloom on hea ja kojusaamise igatsus sama suur kui kõigil teistel olenditel ega sõltu karva värvusest – kõik nad on väärt sõbralikku suhtumist ja hella kohtlemist. Uskumustest, mis kaasnevad musta värvi kassidega, kirjutab Agne Astel-Rankla.

Sume sattus varjupaika, kui ta oli kõigest 4-kuune. Vaatamata oma noorele eale, oli ta tänaval elades metsistunud ja mittesotsiaalne kass. Kui Sumet püüti, oli ta täiesti üksi. Paraku ei tea me, mis sai tema emast või teistest pesakonnakaaslastest. Välimuselt meenutas kassipoeg sumedat suveööd ja sellest siis ka nimi. Suurest stressist tekkis Sumel põiepõletik, mis ei allunud ravile ja vaatamata tema kaunile välimusele osutus kodu leidmine sellele kassile ääretult keeruliseks. Ühel päeval ilmusid aga varjupaika Külliki ja Sven. Need kaks suurt südant soovisid Sumele kodu pakkuda. 13 ja reede sai Sume jaoks märgilise tähenduse, sest siis mindi juba üheskoos koju. Sume perenaine Külliki räägib meile veidi elust koos kassiga. Küsimusi esitas kommunikatsioonijuht Anni-Anete Mõisamaa.