Varjupaikade MTÜs on Mattias vabatahtlik olnud kaks aastat. Ta hakkas vabatahtliku tööga tegelema kolmel põhjusel. Mattiasel oli juba lapsest saadik koerte hirm, aga see polnud seotud hammustamisega. Aasta vabatahtlik soovis oma hirmust vabaneda. Sel põhjusel sai temast Võru loomade varjupaiga vabatahtlik. „Tol ajal oli minu Dalmaatsia koer raskelt haige ja tuli kahjuks magama panna. Tundsin hinges tühjust, justkui midagi olulist oli elust puudu, ja soovisin kontakti loomadega. Kolmas põhjus oli see, et tahtsin saada rohkem kogemusi seoses loomadega.“

Mattiase sõnul tegeleb ta varjupaigas peamiselt koertega, aga vabatahtliku töö alguses hoolitses ka kasside eest. „Minu tööülesanne on koerte toitmine ja jootmine, nendega jalutamine, kirbu- ja puugirohu andmine ning teiste vajalike protseduuride tegemine. Vajaduse korral teen koertele tervisekontrolli. Näiteks vaatan hambaid ja kuulan südant.“

Mattiase arvates on Võru varjupaiga koertel üsna hea tervis. Tema sõnul on kõige sagedasemad terviseprobleemid hambakivi ja ärevus. „Vahel tuleb ette, et koer lonkab käppa, aga see on läinud kiiresti üle. Üks koer leidis kodu, aga tuli varjupaika tagasi ja oli suures ülekaalus.“

Aasta vabatahtlik räägib, et käib vabatahtlikku tööd Võru loomade varjupaigas tegemas sageli. „On olnud selliseid päevi, kus olen varjupaigas olnud isegi rohkem kui kaheksa tundi. Kui olin praktikal, siis olin varjupaigas ainult nädalavahetustel. Kui võtan näiteks ühe detsembri nädala, siis 40 tundi tuli kindlasti ära.“

Mattiase sõnul ütles möödunud aasta aprillis üks Võru varjupaiga töötaja, et ta tegi vabatahtlikuna töötundide osas rekordi ühes kuus. „Augustis tegin töötunde veelgi rohkem. Töö koertega on see, mida ma tahan teha.“

Aasta vabatahtlik räägib, et novembri lõpus helistas talle Võru varjupaiga juhataja ja andis teada, et vabatahtlike koordinaator Marika soovib Võrus kohtuda. „Olin kodus, kui varjupaiga juhataja helistas. Ta uuris, mis kuupäev mulle kohtumiseks sobib. Hakkasin juba siis mõtlema, et huvitav küll, mis põhjusel Marika Võrru sõidab. Kui kohtumispäev kätte jõudis, aimasin juba, et tegemist võib olla aasta vabatahtliku tiitliga, aga polnud kindel. Kui vabatahtlike koordinaator soovis minuga rääkida, arvasin, et juttu tuleb aasta vabatahtliku tiitlist.“ Mattias lisab, et ta ei tegele vabatahtliku tööga sel eesmärgil, et saada mingisugust tiitlit.

Lisaks Varjupaikade MTÜ vabatahtlikule tööle tegeleb Mattias õppimisega. Ta õpib Järvamaa Kutsehariduskeskuses loomaarsti abiliseks. „Õppetöö kestab kokku üks aasta ja kuus kuud. Veebruaris peaks kool läbi saama. Praktilised tunnid on olnud kasulikud. Kui läksin esimest korda loomi süstima, siis mäletan, et mul käsi värises. Kui suvisel praktikal oli vaja lehmi süstida, siis käsi enam ei värisenud ja sain kõik süstid kenasti ära tehtud,“ räägib aktiivne vabatahtlik. Mattias lisab, et tema tulevane töö võiks olla seotud koertega. „Mul on plaanis läbi teha hüpokoerte koolitus ja soovin tegeleda koeraspordiga.“

Mattiase sõnul pole tal palju hobisid, sest suurema osa vabast ajast võtavad vabatahtlik töö Võru loomade varjupaigas ja õppimine koolis. „Hobid on juba ära kadunud mingil määral. Kunagi mängisin jalgpalli. Mõnikord käin õhtuti jooksmas. Vabal ajal loen koerte kohta hästi palju. Mul on hunnikute kaupa raamatuid. Minu hobi on koerad. Kui väga ära väsin, siis viskan jalad seinale ja puhkan kodus.“

Mattias on algusest peale olnud väga järjepidev ja usaldusväärne vabatahtlik. Ta on inimene, kes on alati varjupaigas kohal, kui on lubanud tulla. Näiteks detsembris tegi Mattias vabatahtlikuna töötunde kokku 114,5. Ta on sulandunud hästi meie varjupaiga meeskonda ja saame teda alati usaldada. Kõige rohkem meeldib Mattiasele tegeleda koertega, kuid ta saab suurepäraselt hakkama ka kassidega. Oleme tänulikud, et Mattias kuulub Varjupaikade MTÜ perre!