BLOGI
Mustvee kutsikavabrikust päästetud koerte uued algused
Loomavabrikud ei ole kahjuks loomakaitsevaldkonnas tegutsevate inimeste jaoks harv nähtus ja nii päästeti veebruarikuus ühest järjekordsest kutsikavabrikust 46 Malta bichon’i laadset koera. Majas, kus koeri peeti, avanes õõvastav vaatepilt – loomad olid kitsastes oludes tihedalt koos ja põrand oli kaetud väljaheidetega. Sellistes ränkades tingimustes pidid koerad oma päevi veetma ja ilmselt polnud nad kunagi väljas jalutada saanud. Koerte lood aitas kirja panna Anni Anete Mõisamaa.
Aasta aega hiljem - kuidas läheb kohutavast koeravabrikust päästetud koertel?
Möödunud aastal päästsime koostöös Põllumajandus- ja Toiduametiga ühest Lääne-Virumaa elamust 27 koera, kes elasid kohutavates tingimustes - neile ei olnud tagatud arstiabi ega isegi mitte joogivett. Majas, kus koerad elasid, oli väljakannatamatu hais ning toas ei olnud üldse õhku.
Odava looma lugu…
Iga loom on isiksus, omaenda iseloomu ja taustaga, aga varjupaika jõudnud loomad saavad mõnes mõttes endale uue alguse. Tihti on teadmised nende varasema elu kohta puudulikud või täiesti olematud. Kuid ometi on varjupaikades üks seltskond, kelle tausta me suuremal-vähemal määral teame. Need loomad ei ole enamasti püütud tänavalt, vaid nad tulevad kodudest, kus ühiskonna normide järgi peaks olema turvaline, loomad peaksid olema armastatud, hoolitsetud ja hoitud. Kuid reaalsuses on tegu vabrikutega, kus loomad ei ole mitte lemmikud, kaaslased ja perekonnaliikmed, vaid vahendid raha teenimiseks. Kutsikavabrikute, kui ühiskondliku probleemi üle arutleb loomakaitsja Hellika Landsmann.
Pärnu varjupaiga pöialpoisid
Võib üsna julgelt oletada, et enamus inimestele meeldivad kutsikad ja kassipojad ning nad viiksid mõne meeleldi omale koju. Sest ega see looma eest hoolitsemine ju keeruline pole, eks? Ometi käib uue pereliikme lisandumisega kaasas lisaks rõõmule ka suur vastutus ja hulk kohustusi, mis mõnel inimesel on ununenud või hoopis teadmata. Eriti kui loomas nähakse pereliikme asemel asja.