Loomavabrikud ei ole kahjuks loomakaitsevaldkonnas tegutsevate inimeste jaoks harv nähtus ja nii päästeti veebruarikuus ühest järjekordsest kutsikavabrikust 46 Malta bichon’i laadset koera. Majas, kus koeri peeti, avanes õõvastav vaatepilt – loomad olid kitsastes oludes tihedalt koos ja põrand oli kaetud väljaheidetega. Sellistes ränkades tingimustes pidid koerad oma päevi veetma ja ilmselt polnud nad kunagi väljas jalutada saanud. Koerte lood aitas kirja panna Anni Anete Mõisamaa.

Iga loom on isiksus, omaenda iseloomu ja taustaga, aga varjupaika jõudnud loomad saavad mõnes mõttes endale uue alguse. Tihti on teadmised nende varasema elu kohta puudulikud või täiesti olematud. Kuid ometi on varjupaikades üks seltskond, kelle tausta me suuremal-vähemal määral teame. Need loomad ei ole enamasti püütud tänavalt, vaid nad tulevad kodudest, kus ühiskonna normide järgi peaks olema turvaline, loomad peaksid olema armastatud, hoolitsetud ja hoitud. Kuid reaalsuses on tegu vabrikutega, kus loomad ei ole mitte lemmikud, kaaslased ja perekonnaliikmed, vaid vahendid raha teenimiseks. Kutsikavabrikute, kui ühiskondliku probleemi üle arutleb loomakaitsja Hellika Landsmann.