Depressiivsed Eesti väikelinnad ning tühjenenud külad…
Pealinnast pärit Ruti on nädalavahetuseks maale külla tulnud. Rahulikult triivib ta mööda mahajäetud kolhoosilautadest kui äkki märkab kedagi. Naine peatub, tuleb autost välja ning ei usu oma silmi- hoonete juures on ketis groteskne luukere, mida katavad karvapuntrad. Hais, mida Ruti tunneb, sunnib naist telefoni haarama ning politseisse helistama.
Hüljatud laudahooned pole sellist rahvahulka näinud aastaid- kohal on politsei, veterinaarameti esindaja, kutsutakse Viljandi loomade varjupaik ja kohalikudki tulevad uudistama. Veterinaarameti otsus on kiire- koer tuleb omanikult ära võtta ja varjupaika viia.
Koera kõrvadest jookseb mäda, kasukas on kehavedelikega vildistunud, hais nii tugev, et mõjub füüsilise shokina. Varjupaiga juhataja Siiri helistab esmalt veterinaarile ja alles siis asub Viljandi poole teele.
Viljandis tuli koer enne kasuka pügamist narkoosi panna, et samal ajal ka tema kõrvad üle vaadata. Koera karv oli paksult takjaid, klaasvilla ja eelmise aasta looduslikke putukaid täis. Kõrvadest voolanud mäda oli kahjustanud nahka ka väljaspool kõrvu. Seest olid kõrvad nii tundlikud, et marlilapi või vatiga puutudes hakkas veri voolama. Kohal, kus koer ketis oli, toidukaussi ei olnud. Oli vaid roostetanud põhjaga joogikauss, mis aukude tõttu oma otstarvet täita ei saanud.
Pügatud koer sai nimeks Hans. Hans on sõbralik ja leebe, usaldab inimest ning laseb vapralt kõiki protseduure teha. Pooleteist nädalaga on ta hakanud saba liputama ning saab ideaalselt läbi kõikide inimestega. Varjupaiga juhataja Siiri ütleb, et niisugust haisu ei ole ta elava looma juures oma praktika vältel kunagi tundnud, seda enam hämmastab teda koera ülim usaldus ning sõbralikkus inimese vastu.
Me ei tea, kui kaua loom piinelnud oli ja mida ta tundis. Kõrvavalu, tühi kõht, veepuudus. Võime vaid ette kujutada, kui kaua ta oli nälginud, sest veterinaari sõnul peaks see praegu 32 kilogrammine koer kaaluma poole rohkem. Hansu päästeingli Ruti töökoht Tabasalu lemmikloomapood pani nälginud koera jaoks kokku toidupaki heast ja paremast ning saatis selle Viljandisse.
Hansu kasukas kasvab tagasi ja tublide tohtrite abiga saame korda tema kõrvadki. Ometi jääb tiksuma valus küsimus- miks keegi varem ei märganud?
Meie südamest tulevad tänusõnad kuuluvad Rutile, kes ei pidanud paljuks autot peatada ning politseid teavitada. Samuti oleme tänulikud VTA esindajale, kes koostöös politseiga kiire ja ainuõige otsuse langetasid.
Hans, nüüdse nimega Seersant, elab uues kodus ja on tõeline rõõmupall.
Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.