2007. aasta veebruaris, kui sündis Varjupaikade MTÜ, ei olnud veel midagi olemas. Olid ainult tegutsemisvalmis inimesed, kes tahtsid tõesti abivajavate loomade heaks midagi ära teha. Triinu ja Siiri olid osa sellest hakkamist täis seltskonnast, nad on naised, kes on koos käinud läbi tulest ja veest. Ühing on aastate jooksul palju muutunud, kuid Triinu ja Siiri on jäänud vankumatult püsima ning teinud kõik need aastad järjekindlalt loomade aitamise nimel tööd.

Möödunud aastal täitus Triinul ja Siiril Varjupaikade MTÜs tegutsemisest 15 aastat. Selle olulise verstaposti puhul tunnustasime neid tublisid ja töökaid naisi nende uskumatult suure panuse eest loomakaitse valdkonda. 15 tegutsemisaastat jäävad meenutama spetsiaalselt neile tehtud „Olen käpa all” logoga kaelakeed.

Algusaastatel, Varjupaikade MTÜ kasvades, pidi keegi ühingut juhtima ning tegelema lepingute ja rahalise poolega. Nii sai Triinust MTÜ tegevjuht ja sellel ametikohal tegutses ta järjepanu 15 aastat. 2022. aasta alguses otsustas ta võtta ette uued väljakutsed ja asus juhtima Varjupaikade MTÜ värskelt loodud loomade heaolu keskust.

Siiri on naine nagu orkester. Ta on tegutsenud varjupaigas loomade püüdja-hooldajana, administraatorina, ta on koolitanud teisi. Siiri ei karda tööd ja nii lööb ta alati käed külge, kui varjupaigas vajab parandamist näiteks katus või tegemist mõni muu töö. Praegu juhib ta Viljandi loomade varjupaika.

Meie ühingus on olnud tulijaid ja minejaid. Kõik ei pea sellele emotsionaalselt pingelisele tööle vastu. Kuidas aga Triinu ja Siiri on suutnud kõik need 16 aastat täiel rinnal loomi aidata? Sellele küsimusele vastavad naised ise.

Siiri Mängli:

„Jäära tähtkujus ja koera aastal sündinud inimene saab töötada vaid sellises kohas, mis sulab tema aktiivse eluviisi, loomingulise mõttelennu ja püsimatu hingega ühte. Tagasi vaadates näib minu sattumine sellele tööle veidi hullumeelse tahtena teha vabatahtlikku tööd ja kuidagi aidata. Tänaseks olen ma südamest tänulik, et elu mu siia juhatas.

See aeg on olnud piisavalt pikk, et muuta mind kui inimest. Tunnen, et olen tänu sellele tööle väga palju arenenud. See on miski, mis on aidanud mul selles valdkonnas püsida, kuna eneseareng on minu jaoks oluline.

 Olen tänu Varjupaikade MTÜs töötamisele rahulikum ja analüüsin rohkem. 16 aasta eest olid esikohal nooruse energia ja teotahe. Tänaseks on elu näidanud, et rahulikult tarku otsuseid tehes jõuab palju kaugemale. Olen õppinud ka suuremat pilti vaatama ja mõistma, et alati ei ole kõik nii nagu esmapilgul paistab.

Lisaks enesearengule on veel mitmeid asjaolusid, mis hoiavad mind seda tööd tegemas. Mulle meeldib ühingu selge visioon ja juhatuse Karlssoni moodi „rahu, ainult rahu" suhtumine ja toetus. Loomulikult on oluline osa ka meeskonnatundel ja seda meil MTÜs on. Tänu meie üle-eestilisele varjupaikade võrgustikule tunnen, et saan alati vajadusel abi küsida ja oskan ka teisi aidata. Tekib turvatunne, kui sa tead, et su kõrval on inimesed, kellele saab alati loota. Tänu Varjupaikade MTÜle olen leidnud endale elukestvad sõbrad. Neid on kogunenud aastate jooksul palju – nii töökaaslaste, koostööpartnerite kui ka ametnike seas. 

Ikka ja jälle saan kinnitust, et olen õiges kohas. Näiteks ei saa öelda, et kriisiolukorrad, mida meie valdkonnas aeg-ajalt ette tuleb, mulle meeldivad, kuid ma tunnen alati, et olen nende lahendamise ajal õiges kohas. Iga päev näen tööle tulles, et tänu meie ühisele pingutusele paraneb loomade olukord. See annab palju motivatsiooni edasi tegutseda ja loobumise tunnet ei teki!”

Triinu Priks:

„Peamine põhjus on ikka meie ühingusse erineval moel kokku tulnud inimesed. Lisaks Siirile ja minule on veel 16 inimest, kes on töötanud meie MTÜs enam kui viis aastat. See on väga suur asi. Kui su enda lähedal ei ole kõik hästi, ei ole toetavaid ja sarnase mõtteviisiga inimesi, siis ei saa ka kedagi teist aidata. See käib samamoodi ka mu pere kohta, kui seal ei oleks mõistmist ja täielikku toetust, siis oleks väga keeruline. Kuskil peab saama end ka täiesti maha laadida, vajadusel ka ebatsensuurseid väljendeid kasutades või konstruktiivselt tühjaks nuttes. Viimast on tulnud ette väga harva ja seda ei ole põhjustanud ükski loom, ikka inimesed.

Ma olen ilmselt ka inimtüübilt selle valdkonna jaoks sobiv. Meie töö on väga sarnane päästjate, politseinike ja kiirabitöötajatega, ka nendele ametitele peab inimene loomult sobima. Väga sageli on teised mulle öelnud, et nemad küll ei saaks seda tööd teha, nad kas nutaks päevad läbi, viiks kõik loomad endale koju või tahaks pidevalt kellelegi pasunasse anda. Paljud proovivad, aga põlevad mõne aja pärast läbi või annavad alla teisel päeval pärast esimese auto alla jäänud looma nägemist.

Me oleme teadlikult valinud endale põhimõtte proovida alati mõista, mitte hukka mõista ja siis vajadusel aidata kas looma või ka inimest. Kui me ise ei genereeri maailma vihkamist juurde, siis on ka endal kergem.”

Meie oleme tänulikud, et Varjupaikade MTÜ tiimis on sellised järjekindlad missioonitundega naised, kes on aastate jooksul tuhandete loomade saatust muutnud. Aitäh teile, kaks kanget - Triinu ja Siiri!