"Meie oleme Teivi ja Artur, kes 02.06.2012 teie varjupaigas kassiemand Tiina endale koju viisid. Väike lugu siis kuidas meil läinud on. Tänaseks on Tiinal uus nimi. Juba teisel päeval sai ta kodu nimeks Nurr (sest kui talle ligi pääsesime ja esimesed paid tegime hakkas nurru mootor nii kõvasti käima, et seda oli teise tuppa kuulda).
Esimesed kuud olid väga vaevalised ja nõudsid meilt suurt kannatust. Ligi kolm kuud kartis Nurr meid, puudus veel usaldus. Esimesed nädalad istus täitsa üksi oma majas, mis talle ostsime, wc pidi olema min. 15 cm raadiuses ja toit samuti lähedal sest hirm ringi liikuda oli veel liiga suur. Nurr tegi ka algul pahandust, mille talle loomulikult andeks andsime (uus diivan ei meeldinud :) ). Praeguseks oleme juba ühe korra Nurriga arstil käinud ja plaanis nüüd enne talve ka steriliseerima minna. Tänaseks on ta meil nagu väike tita :). Kui mu elukaaslane koju tuleb siis käib Nurr tal vähemalt 15 minutit sabas, mäugudes ja hellitusi oodates. Ta lakub ta käsi, nühib ta vastu ja samal ajal just kui räägiks temaga mäugudes. Tähelepanu ja meie lähedus on tema jaoks peamine, õhtuti tuleb meiega koos magama (armastab minu peal magada), ka päeval magaks ta meie voodis. Mängida meeldib talle väikeste hallide hiirtega kõige rohkem, sõtkumas on hea käia meie lambavaipade peal ja villavaibal (need ta lemmikud).
Mis peamine Nurril on silmist kadunud see kabuhirm, mis enne ja meie oleme õnnelikud, et olime piisavalt kannatlikud. Nüüd on ta meie pisim perekonnaliige!
Lisaksin siinkohal, et ise pidasime algusest peale plussideks, et Nurr teab, kus käiakse häda tegemas, kus söömas jne. Erinevus veel kassipojast on kindlasti see, et täiskasvanud kass oskab mängida. See tähendab, et meie Nurr ei kriimusta ega hammusta meid, oma perekonnaliikmeid, vaid mängib oma hiirtega, mille talle ostnud oleme.
Mäletan veel, et hiljuti kartis Nurr, kui püüdsime teda pea pealt paitada (just kui oleks keegi teda kunagi löönud), lähenedes kõrvalt nägemisulatusest oli kõik korras. Muutused on toimunud väga ruttu, samas nõudnud kannatust ja mõistmist, et kui juhtubki pahandus, siis ei ole see meelega. Näiteks stressist Nurr pesi end nii palju, et oli lausa verel (kõik akna lauad olid verised ja ta ise natuke auklik), arstil käies öeldi, et täitsa terve kiisu. Nüüd umbes kuu aega tagasi on alles see komme ära kadunud ja Nurril ilusti karv tagasi kasvanud.
Meie tänu on see, kui näeme ja nägime, kuidas Nurr päev päevalt julgemaks muutus ja meid usaldama hakkas.
Loodan, et inimesed julgevad aina rohkem juba täiskasvanud kiisut endale koju võtta. Mina tunnen rahulolu, et saime vähemalt ühele kartlikule kiisule kodu pakkuda, kus söök on alati kausis, tuba soe ja väikesed karvased hiired mänguvalmis.
Edu ja jaksu teie tegemistel soovides,
Teivi, Artur ja Nurr :)"
Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.
Esimesed kuud olid väga vaevalised ja nõudsid meilt suurt kannatust. Ligi kolm kuud kartis Nurr meid, puudus veel usaldus. Esimesed nädalad istus täitsa üksi oma majas, mis talle ostsime, wc pidi olema min. 15 cm raadiuses ja toit samuti lähedal sest hirm ringi liikuda oli veel liiga suur. Nurr tegi ka algul pahandust, mille talle loomulikult andeks andsime (uus diivan ei meeldinud :) ). Praeguseks oleme juba ühe korra Nurriga arstil käinud ja plaanis nüüd enne talve ka steriliseerima minna. Tänaseks on ta meil nagu väike tita :). Kui mu elukaaslane koju tuleb siis käib Nurr tal vähemalt 15 minutit sabas, mäugudes ja hellitusi oodates. Ta lakub ta käsi, nühib ta vastu ja samal ajal just kui räägiks temaga mäugudes. Tähelepanu ja meie lähedus on tema jaoks peamine, õhtuti tuleb meiega koos magama (armastab minu peal magada), ka päeval magaks ta meie voodis. Mängida meeldib talle väikeste hallide hiirtega kõige rohkem, sõtkumas on hea käia meie lambavaipade peal ja villavaibal (need ta lemmikud).
Mis peamine Nurril on silmist kadunud see kabuhirm, mis enne ja meie oleme õnnelikud, et olime piisavalt kannatlikud. Nüüd on ta meie pisim perekonnaliige!
Lisaksin siinkohal, et ise pidasime algusest peale plussideks, et Nurr teab, kus käiakse häda tegemas, kus söömas jne. Erinevus veel kassipojast on kindlasti see, et täiskasvanud kass oskab mängida. See tähendab, et meie Nurr ei kriimusta ega hammusta meid, oma perekonnaliikmeid, vaid mängib oma hiirtega, mille talle ostnud oleme.
Mäletan veel, et hiljuti kartis Nurr, kui püüdsime teda pea pealt paitada (just kui oleks keegi teda kunagi löönud), lähenedes kõrvalt nägemisulatusest oli kõik korras. Muutused on toimunud väga ruttu, samas nõudnud kannatust ja mõistmist, et kui juhtubki pahandus, siis ei ole see meelega. Näiteks stressist Nurr pesi end nii palju, et oli lausa verel (kõik akna lauad olid verised ja ta ise natuke auklik), arstil käies öeldi, et täitsa terve kiisu. Nüüd umbes kuu aega tagasi on alles see komme ära kadunud ja Nurril ilusti karv tagasi kasvanud.
Meie tänu on see, kui näeme ja nägime, kuidas Nurr päev päevalt julgemaks muutus ja meid usaldama hakkas.
Loodan, et inimesed julgevad aina rohkem juba täiskasvanud kiisut endale koju võtta. Mina tunnen rahulolu, et saime vähemalt ühele kartlikule kiisule kodu pakkuda, kus söök on alati kausis, tuba soe ja väikesed karvased hiired mänguvalmis.
Edu ja jaksu teie tegemistel soovides,
Teivi, Artur ja Nurr :)"
Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.