Sillamäe kutsikavabriku koerad aasta pärast päästmist

Möödunud aasta detsembris päästis Põllumajandus- ja Toiduamet koos Loomapäästegrupi ja Varjupaikade MTÜ-ga ühest Sillamäe korterist 94 chihuahua-laadset koera. Loomad olid näljased, elasid räpastes tingimustes ja mõned neist olid pandud puuri. Päästeoperatsioonil osalejatele avanes kurb vaatepilt. Nagu kutsikavabrikutes elavate loomade puhul ikka, olid ka nemad sotsialiseerimata, inimpelglikud ning polnud saanud vajalikku veterinaarabi. Koheselt sai selgeks, et koertega tuleb enne uutesse kodudesse loovutamist väga palju tööd teha. Meie jaoks oli olukord, kus abi vajas korraga pea 100 koera, erakordne. 
Õnneks on sellel lool ilus lõpp, sest tänu headele inimestele saime koerad terveks ravida ja valmistada nad ette uutesse kodudesse minekuks. Ka häid kodupakkumisi jagus ning nii elavadki kõik koerad praeguseks uutes kodudes mõnusat elu ja paistab, et hakkavad tasapisi mineviku õudusi unustama. Täna toome teieni mõningate päästetud koerte lood:


Hopsik

"Hopsik, varjupaiga nimega Rambo, on meie juures alates jaanuari lõpust. Selle aja jooksul on paljugi muutunud. Alguses veetis koer enamiku päevadest oma pesas ja ümbrust uudistas ettevaatlikult. Nüüd on ta aga väga ergas ja lustlik ning jookseb mööda elamist ringi, kaitseb vajadusel haukudes kodu, liputab hoogsalt saba kui keegi köögis askeldab. Poeb sülle tuduma kui selleks sobilik pereliige diivanile tekib. Ei jäta nõudmata oma osa õunapalast või mõnest muust suutäiest. Kõige rohkem hindab ta siiski pereliikmete tähelepanu paide, sügamiste ja kallistuste näol.

Hopsikule meeldib väga käia õues nuuskimas ning uudistamas, samas on ta seal alati valvas. Suund koju on alati vajadusel selge. Tervisemuresid ei ole meil õnneks olnud - ta on üks rõõmus hea isuga koer. Meil on väga hea meel sellise väikse sõbra üle!"

Virsik

"Virsik on üks igavesti energiline ja armas pereliige. Ta armastab mängimist, kaisus olemist ja maiuste saamist. Kui alguses kartis ja värises, siis enam ta seda ei tee. Virsik annab kenasti julgelt ning häälekalt märku, kui keegi on ukse taga. Pole enam jälgegi sellest värisevast ja inimesi kartvast koerast."


Luuna

"Kohe kui seda lugu Sillamäe kutsikavabrikust kuulsin ja nägin, tundsin, et tahan seda väikest koerakest väga endale. Rääkisin loo oma tütrele ja tänu temale jõudis Luuna destsembri lõpus meie juurde. Ootasin seda päeva väga, mil ta siia koju meie juurde jõuab. Lõpuks ta tuli! Väikesed silmad hirmu täis ja värisemas.

Esimene kohtumine tehtud, pages ta köögilaua alla peitu. Panime siis sinna talle pesa ja transpordipuuri, milles ta toodud, söögi-jooginõud. Seal köögilaua all algul hirmununa ta oma päevi veetis. Suhtlesin temaga vaikselt iga päev ja meelitasin välja. Pikkamööda hakkasime sõbraks saama. Ta hoidis ikka omaette, aga kui mina läksin teise tuppa, kõndis Luuna vaikselt hiilides mulle järele. Varsti tundsin istudes või kükitades, kuidas väike nina mind selja tagant puudutas.

Päevad möödusid ja Luuna hakkas arglikult käest maiust võtma, kuid ligi endale ikka ei lasknud. Pai ja sülle tulemisega läks veel kaua aega. Oma hädasid hakkas ta kiirelt lapile tegema, eksis vaid mõned korrad. Ta on tõesti väga tubli ja tark koer. Kevadel hakkasime õues käima. Küll see oli algul hirmus ja ehmatav. Julgustades, pai tehes kadus varsti hirm. Suvel jooksis juba vabalt ringi suures aias, muidugi olin ise ka alati tema juures. Meil on suur aed ja joosta nii mõnus.

Praeguseks on Luuna kodu nii omaks võtnud. Mängib oma mänguasjadega, mõnuleb kamina ees soojas. Tuleb sülle ja poeb kaissu kui tahab. Maiustusi oskab sitsides ja kilgates nuruda. Koduvalvur ka oskab olla ja annab meile valju häälega märku kui midagi on valesti. Samuti haugub ta külaliste saabudes. Ta on igati meie kallis pereliige. Oleme nii õnnelikud, et saame talle kodu pakkuda. Teeme kõik , et tal oleks meie juures hea. Hoiame ja armastame teda."

Chiquito (Gia)

"Chiquito lugu on sarnane paljude teiste, Sillamäe vabrikust päästetud koerte saatusega.
Teekond paranemiseni on olnud lausa lootuse kaotamiseni raske, aga oli vaeva väärt!
Esimestel nädalatel tegi hädad sinna kus juhtus, tõstis jalga igal nurgal. Veetis kolm esimest kuud enamuse ajast pesas. Kätt kartis nii kohutavalt nagu oleksid nad piinaklambrid.

Õues käimisesest ei tundnud ta vähimatki rõõmu, koer istus ühe koha peal ja mitte ainsatki sammu. Nüüd üheksa kuud hiljem - Chiquito oskab hästi puhtust pidada. Ta lippab ringi, tehes vahepeal vahvaid hüppeid voodilt, diivanilt põrandale ja tagasi. Sõbranna Berta (chihuahua), õpetas Chiquitole õues jalutamise selgeks mõne minutiga, see oli võrratu pidupäev! 

Enam ei ole ka Chiquito üksi, meie uueks pereliikmeks sai 6-aastane chihuahua preili Fortuuna, kes on pärit heast kennelist. Fortuuna on sõbralik, rahulik ja heatahtlik kaaslane Chiquitole. Nad hoiavad teineteist ja veedavad toredasti koos aega. Kodust eemal olles jälgin oma lemmikuid kaamera kaudu, see on nii põnev ja turvaline. Parim seriaal!

Ka praegu, seda lugu kirjutades, puges Chiquito mulle sülle, rõõmustades sellega nii mind kui ennast!


Amy

"Detsembris möödub aasta päevast, kui Amyst sai meie pere liige. Olen alati kogu südamest kaasa elanud raske saatusega loomadele, kuid sellel külmal detsembrikuu päeval puudutas mind väikeste õnnetute Sillamäe kutsikavabriku koerakeste elusaatus teravamalt kui kunagi varem. 

Kui Amy meile saabus, elasid meie kodus juba kaks koera: kääbuspinšer Mia ja linnukoer Grace. Nad mõlemad on algusest peale olnud Amy suhtes väga mõistvad ja kaastundlikud, õpetanud väikesele koerakesele eluks kasulikke oskusi. Traumeeritud, katkise hingega koerakese usalduse võitmine on olnud pikk ja keeruline teekond, kuid tasa ja targu, päev päevalt, samm sammult oleme Amy hirmudest ja põhjatust kurbusest võitu saanud. Nüüd näen ta silmades peegelduvat rõõmu, tajun iga päev – meie Amy on õnnelik. Temast on saanud mänguline ja terane särasilmne koerake, kes armastab uneleda oma pesas, mängida oma lemmikmänguasja – roosa lambakesega ning käia koos meiega külas ja metsas jalutamas. Suvel meeldis Amyle peesitada terrassil ja ujuda basseinis, uudistada koduhoovis linde, ämblikuid ja siile ning ajada taga päikesejänkut.

Ma pole Amy kojutoomist hetkegi kahetsenud ja ei anna teda kunagi ära. Tean paljude Amy saatusekaaslaste elukäiku ning mul on suur rõõm, et ka nemad on oma uutes kodudes hoitud ja armastatud."


Demi 

"Aeg on läinud meil väga pika harjumisega, aga see hool ja vaev on ennast kuhjaga ära tasunud. Demi on meie pere kõige kõigem sõber tänaseks päevaks. Ka on ta pere varasema teise neljajalgse sõbraga suurteks sõpradeks saanud - mängivad koos, magavad koos, jalutavad koos. Ühesõnaga nad on lahutamatud. Demi on hea õppija ja käitub väga viisakalt ja eeskujulikult, kõige selleni läks meil aga väga kaua aega. Ta küll hoidis algusest peale meie lähedusse ja kõndis kogu aeg järgi, aga enda lähedale ta väga pikalt meid ei lasknud. Otsustasime tal omas tempos harjuda lasta ja ei käinud talle peale. Tundsime rõõmu, et ta on uudishimulik, aga samas oli ka mure, et kas ta jääbki meist eemale hoidma. Täna on ta aga selline nunnupall meil - süles, kaisus kogu aeg ja pai on talle väga meeldima hakanud.

Oleme väga tänulikud, et saime võimaluse Demile hoolt ja armastust täis kodu pakkuda."


Riki

"Algul oli Riki väga-väga arg. Kartis kõike ja kõiki. Nüüdseks on temast saanud tubli ja uudishimulik koer. Isegi küllatulnud lastega on pikapeale harjunud. Söömine on number üks! Isu on hea!

Meil on peres veel kaks koera. Nendega on Rikil hea läbisaamine. Riki on ikkagi endiselt natuke teistsugune koer kui teised. On vaja veel aega ja harjumist."



Pätu

"Pätu sai võetud minu kasuisale, kes jäi üksikuks peale minu ema surma. Ammu oli plaan koer võtta, aga viie aasta jooksul polnud sobivat ja kasuisa käis ka veel tööl ning poleks olnud aega loomale piisavalt aega pühendada. Nüüd on ta pensionil ja just paras aeg, et igavust peletada ja aega koera jaoks. Varjupaiga kasuks sai just seepärast otsustatud, et need koerad vajavad rohkem tähelepanu.

Kui Pätuga tutvuma läksime, oli olukord kurb. Need koerad olid ikka nii hirmunud. Aga kui koer puuri ja autosse sai, siis terve tee vaatas uudishimulikult puuri võrede vahelt välja, koju jõudes sai puuriuks avada ja kohe ta tormas tuppa, oli segaduses ja hirmul, pissis ja kakas igale poole. Kui sülle sai võtta, olime kasuisaga mõlemad kohe pissi täis, sedasi umbes kaks nädalat. Siis hakkasime kaelarihmaga toas jalutamist harjutama, see talle alguses ei meeldinud. Algus oli raske, aga nüüd vaid ütle sõna "õue" ja koer on kohe hakkamas.

Söömas käis ta algul vaid öösel. Panime soolalambi põlema, et ta harjuks valgusega, päeval ta pigem magas ja tegutsema hakkas öösel, kui tuled kustu pandi. Öö ja päev olid tal ikka väga sassis, aega läks umbes 4 kuud, kui ta hakkas päeval ka sööma.

Lastega saab Pätu väga hästi läbi ja minu abikaasal käib ka aina järgi. Kasuisa on tema jaoks iidol, kellest mitte sammugi maha ei jääda, magatakse isegi ühes voodis. Iga õhtu on neil müramise programm, siis tassitakse kõik mänguasjad laiali ja koer käib koonuga togimas, et temaga mürataks.
Naisi Pätu eriti ei salli. Minu peale on eriliselt kuri, aga kui külla lähen või kõik koos maakodus oleme ja ütlen, et lähme õue, siis on ta müüdud mees ja lepib ka minuga. Ilmselt see naiste pelgus eelmisest perenaisest kes neid kinni hoidis. Aga pole hullu, lepin olukorraga, kuna ta pole päris tavaline koer, aeg parandab ehk hingehaavad ja lepib ka lõpuks naistega. Teiste koertega saab valikuliselt läbi, võõraid pigem ründaks, aga maakodus naabrite retriiveri ja taksiga on esimesest päevast hea klapp. 

Algul oli karv nii lahti tal, et igapäev peotäis tuli neid ära, aga nüüd vist stress hakkab vähenema ja karv ilusti kinni. 14. jaanuaril saab aasta Pätul meie peres oldud, selle ajaga on ikka tohutu muutus toimunud. Mis peamine - ta pakub seltsi ja rõõmu oma peremehele, ma pole ammu näinud karmi mehe silmis rõõmupisaraid, aga kui Pätust jutt, siis silmad helgivad tal kohe.

Aitäh teile, et usaldasite koera meie perre, anname endast parima, et tema elu oleks täisväärtuslik ja turvaline!"


Memm

"Alguses oli Memm väga stressis ja hirmunud. Tundus, et minestab, kui talle ainult peale vaatan. Ta värises oma aedikus ja keeldus välja tulemast ning jälgis hirmuga igat minu liigutust. Ta kartis paaniliselt tema poole välja sirutatud kätt ning ei lasknud end katsuda ega sülle võtta. Memm ahmis toitu nii, nagu oleks ta varem pidanud selle eest võitlema. Saba oli tal pidevalt jalgade vahel.

Tasapisi hakkasin võitma koera usaldust. Algul tundus see võimatu ülesandena, kuna Memm endiselt kartis tohutult käsi ega soovinud aedikust välja tulla. Nii väga tahtsin teda sülle võtta, nunnutada, tema jäätunud südamekest üles sulatada! Aga sain aru, et selleks oli veel liiga vara. Lasin tal olla nii, nagu ta ise soovis. Kuna teen tööd kodukontoris, istusin arvutiga tema aediku kõrval ja rääkisin temaga vaikselt. Tasapisi koer natuke rahunes ja hakkas aedikust väljas käima. Ta jooksis korraks teise tuppa, vaatas kiiresti ringi ja jooksis tagasi aedikusse. Huvi oli suur, aga julgust ei olnud. Mänguasjadest ta ka välja ei teinud. Nii meie päevad kulgesidki.

Saabus kevad. Memm oli juba palju julgem. Ta näitas välja huvi ja otsis minuga kontakti. Minu enda koer Jenny näitas talle head eeskuju, et inimese käest saab mõnusaid paisid ja seda ei pea kartma. Näha oli, et ka Memm neid soovis saada, aga käsi oli endiselt tema jaoks väga hirmutav.

Nüüdseks on Memmest saanud täitsa tavaline koer. Ta jalutab ideaalselt rihma otsas, laseb endale ilusti traksid selga panna, laseb end sülle võtta. Kui traksid on seljas, hüppab ta ise sülle. Korteris jalutab ta julgelt ringi, aga puur on ikkagi tema lemmikkoht – seal on tema turvaline pesa. Memm saab hästi läbi nii minu vana koeraga kui ka kassiga. Oma vanuse kohta on ta vägagi aktiivne ja mänguline.

See tunne, kui sa näed looma, kes tuli sinu juurde katkisena ja õnnetuna, muutumas õnnelikuks, on võrratu. Memm on väga tubli, armas ja vapper koer. Ma usun, et meil temaga õnnestub kõikidest hirmudest lõplikult üle saada!"


Pablo

"Minu perre lisandus Pablo varjupaigast. Käisin tal järel koos oma teise koeraga, kes on samuti tulnud rasketest oludest ja ei klapi suurema osa koertega. Pablo oli kohe esimene koer, kes klappis ka Pennuga. Nii me sõitsimegi koos koju, kus ootas veel kohtumine kolme kassiga. Pablo on üle kümne aasta vana, aga väga tragi koerake. Kodus ta kohanes suhteliselt kiiresti.

Esimene sõber oli meie 17-aastane kass.
Kõige lemmikum koht on Pablol meie maakodu, kus me saime olla suvel lausa kaks kuud. Ta tassis ära aiamaalt kõik juurviljad, tutvus liblikate ja lindudega, uuris mutimullahunnikuid ja kohtus ka herilasega - õnneks olin maale kaasa pakkinud esmaabikoti koos allergiarohuga. Pablo eelistab suhelda naisterahvastega, mehed ja poisid ei meeldi ja sellest annab ta teada kõva haukumisega. Õues jalutades meeldivad talle kõik koerad ja üldse on jalutamine üks lemmiktegevustest, söömine ka loomulikult.

Pablo on vallutanud kõigi südamed, nii meie pere kui tuttavate ja ka meie kortermaja prouad ütlevad, et ikka vaatavad aknalt, kui armas on Pablo õues jalutades. Pablo on meie kallis pereliige ja me oleme tema üle väga õnnelikud! Aitäh, et usaldasite ta meile!"
Previous Next