Loomulikult ei olnud Gena pahatahtlik koer ja käitus ettearvamatult, kuna kartis inimest. Ühel päeval hakkas meie vabatahtlik Berit Genaga tegelema. Järsku oli näksavast ja "kurjast" koerast saanud imearmas ja vahva kutsa. Kui saabus päev, mil Gena pidi koju minema, tekitas see varjupaiga töötajates isegi veidi kurbust. Kuid loomulikult teame, et Gena sai endale toreda ja armastava kodu ning oleme tänulikud, et see pere otsustas Genale kodu pakkuda. 

Tema omanik Berit jutustas veidi elust Genaga:

"See oli huvitav saatuse mäng, kui nüüd sellele mõtlema hakata. Aastaid olid mu vanemad koera tahtnud ja mina muidugi ka. Lisaks oli mul juba eelnevalt mõttes minna kuhugi varjupaika vabatahtlikuks appi ja ükspäev vōtsin ennast kokku ja kirjutasin vabatahtlike liidule ning nemad suunasid mind edasi Paljassaare varjupaika. Käisin seal siis tutvustuspäeval ja edaspidiselt käisin seal koristamas, abistamas ja aitasin niipalju kui sain. Kuni ükspäev polnud enam tööülesandeid, mida täita ja juhataja soovitas minna Gena juurde, kuna ta oli vaja oma puurist välja saada. Kuna ta aga rihma omale kaela ei lasknud panna, siis tuli tema usaldus kōigepealt vōita. Nii ma siis istusin, rääkisin ja mängisin temaga, kuni ma lõpuks talle rihma kaela sain ja jalutama läksime. Kui päev läbi hakkas saama ja ära pidin minema hakkas Gena jubedalt niuksuma ja nutma oma puuris. Nii ma siis käisin seal veel tema juures umbes 2-3 korda ja otsus oli tehtud - ma pean ta ära võtma. Gena valis esmalt minu oma perenaiseks ja peale seda valisin mina tema omale sōbraks. 

Hetkel on ta meil juba olnud 2 aastat ja ta on palju-palju arenenud. Eelmine suvi õppisime järves ujumise ära, et ta ei värisenud ja ei jooksnud enam eest ära. Sõna kuulame, aga ainult perenaise oma mitte kellegi teise. Istuda, küsida, lamada ja käppa oskame ka anda, teised koerad meid üldse ei heiduta ja kassidest on ka täiesti ükstapuha. Kodus tahame ainult jubedasti lähedust ja hellitusi. Ja lemmiksöök on meil kindlasti maks, selles pole küsimustki, anna ainult kätte ja ma kugistan kõik alla. Nüüd jaanuaris lisandus meie perre üks pisike tegelane ja teda meile meeldib ka jubedalt lakkuda ja kaitsta emme, tädi ja vanaema eest. Üldiselt läheb meil väga hästi!"

Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.

Sari "Unustamatud lood" on pühendatud neile loomadele, kes on vajutanud meie hinge eriti sügava jälje. Olgu siis põhjuseks suur rõõm nende uue kodu üle või kaotusevalu. Vaata kõiki lugusid siit.