Kui kaua sa oled olnud hoiukodu pakkuja?

See on olnud juba nii pikk aeg, et ega täpselt ei mäletagi. Ma pean vanema lapse järgi arvutama – poiss on kümneaastane ehk siis oma 12 aastat tuleb ära.

Kuidas kõik alguse sai?

Ma töötasin siis ühes Pärnu loomakliinikus loomaarsti abilisena. Et varjupaigal endal ei olnud veel loomaarsti, toodi varjupaigaloomad üsna tihti kliinikusse. Sealt see suhtlus alguse sai ja nii mu koju esimesed ilma emata kassipojad jõudsid. Mõne aja möödudes, kui varjupaigas loomaarst tööle hakkas, käisin vabatahtlikuna tema juures operatsioone assisteerimas.

Kellele sa oled hoiukodu pakkunud?

Põhiliselt tegelen kassipoegadega, kes on leitud ilma emata. Neid on olnud ka nii tillukesi, kes veel ise süüa ei oska ja keda olen pidanud lutipudelist toitma. On olnud ka tiineid kasse, kes on minu juures pojad ilmale toonud ja on olnud ka koos emaga leitud pesakondi. Kassipojad, kes saavad tunda emahoolt, on õnnelikumas seisus. Ilma emata kassipojad on need kõige õnnetumad.

Kui palju loomi on sinu juures läbi aastate elanud?

Kasse on olnud nende aastate jooksul ikka väga-väga palju. Ma ei ole neid kokku lugenud ega arvestust pidanud. Koeri on olnud minu juures kaks korda ja seetõttu mäletan neid hästi. Üks kord võtsin hoiukodusse koeramamma, kes oli varjupaigas poeginud ja teinekord oli kolm ilma emata kutsikat.

Miks on hoiukodu vajalik?

Vajalik on ikka selleks, et pakkuda loomale kodust keskkonda – nad on ju koduloomad. Loom ei pea võitlema tähelepanu nimel, ta saab selle just siis, kui ta seda vajab. Varjupaigas on palju loomi ja see võib stressi tekitada. Stressis loom võib aga kergemini haigestuda.

Kassipoegadel on koduses keskkonnas kergem emata jäämist üle elada. Siin on neil parem ja kergem olla – kogu aeg on kõrval emotsionaalne tugi. Ja kodus on mul loomaga koguaeg kontakt. Varjupaigas jäävad nad paratamatult õhtuks ja ööseks ikkagi üksi.

Mida hoiukoduks olemine tähendab?

Päev-päeva kõrval olen loomaga koos ja ma jõuan anda talle seda hoolitsust, mida ta vajab. Olen lutitanud kassipoegi – see on nagu endal oleks beebi majas. Ja siis tuleb õpetada nad tahket toitu sööma. See on paras katsumus, sest nad võivad olla päris pirtsakad.

Kui nad on juba suuremad ja alles õpivad liivakasti kasutama, siis nad oskavad ikka paraja segaduse tekitada. Üldiselt algab iga hommik koristamisega, siis toitmine ja kasimine – tegemist jätkub ja igav ei hakka.

Ma kohe märkan, kui loom hakkab haigeks jääma ja saan talle abi otsida. Kui haigusele kohe jaole saada, on tervenemine tõenäolisem. Pisikesed, kes on tänavalt tulnud, võivad olla nõrgad ja sa iial ei tea… Sellega peab arvestama. Isegi siis, kui sa annad endast kõik, võivad saatusel olla teised plaanid. Aeg on mind selles suhtes kasvatanud ja tugevamaks teinud.

Mis on hoiukoduks olemise juures raske?

Ma olen emotsionaalne inimene ja looma uude kodusse loovutamine on minu jaoks raske protseduur. Selle ajaga, kui loomad minu juures elavad, tekib meie vahel eriline side ja kiindumus. Aastatega olen muutunud tublimaks ega võta lahkuminekut enam nii hinge. Eks ma saan ju aru, et endale ma kõiki loomi jätta ei saa ja tegelikult on tore, et leiame kõikidele uued kodud.

Loovutamisel soovin, et minu juures üles kasvanud loom saaks endale parima uue kodu, mis võimalik, aga maailm ei ole alati ideaalne. Koos varjupaigaga teeme küll eeltööd ja uurime kodu kohta, kuid mõnikord võib juhtuda, et inimesed võivad alt vedada. Ja see teeb kurvaks. Sel juhul on isegi parem, kui loom tuuakse varjupaika tagasi ja ta saab teise võimaluse.

Mul on olnud juhus, kus minu juurest kassi võtnud pere helistas ja kurtis, et kass on hakanud tuppa sirtsutama. Tegemist oli selleks ajaks seitsmekuuseks kasvanud isase kassiga. Küsimusele, kas kass on kastreeritud, sain eitava vastuse. Just hormoonide tärkamine ja sugutung oli see, mis kassi territooriumit märgistama ajas. Selle asemel, et viia kass loomakliinikusse kastreerimisele, tõi pere kassi varjupaika. Ta oli väga tore kass. Varjupaigas kass kohe kastreeriti ja ei läinud kaua aega, kui ta oli juba uues kodus. Lohutan ennast, et ehk oligi looma jaoks nii hoopis parem.

Mille üle südant valutad?

Kui minu juurest lähevad uutesse kodudesse 2–3 kuused kassipojad, siis muretsen, et uus pere ikka peaks kinni lepingust ning laseks kassi steriliseerida või kastreerida. Soovin, et need loomad ei saaks järglasi, sest iga kodus sündinud kassipoeg võtab ära uue kodu võimaluse ühelt varjupaigakassilt. See on nii kurb, et kasse on tohutult palju ja kõiki ei jõua aidata.

Millest tunned rõõmu?

Kui kassipojad on juba suuremaks kasvanud, siis hakkab üks trall ja tagaajamine. Mäng, mäng, mäng – selle käigus õpitakse ja harjutatakse eluks vajalikke oskusi. See on nii tore ja naljakas ja sa võidki neid mänge vaatama jääda. Loomulikult saab ka kogu pere mängulustist osa ja kassipoegadega mängida.

Mul on väga hea meel, et minu kolm last kasvavad koos loomadega. Nad näevad kõrvalt, kuidas ma kassipoegade eest hoolitsen ja nad õpivad. Lapsed oskavad olla õrnad, oskavad hoolida ja hoolitseda, oskavad näha. Ja hüljatu elule aitamine, tema eest hoolitsemine ning uueks eluks ettevalmistamine tekitab uskumatult hea tunde.

Kuidas varjupaik oma hoiukodu toetab?

Varjupaigalt on mul igakülgne tugi. Kui ma sooviks, siis ma saaks varjupaigast kogu toidu ja kassiliiva. Ma alati ei lähe varjupaigast küsima ja ostan ikka ise ka. Kui juhtub, et loom haigestub, siis veterinaarne abi on mul telefonikõne kaugusel – alati saan nõu pidada ja kui vaja, lähen varjupaiga loomaarsti juurde. Kui on aga vaja minna loomakliinikusse, siis tuleb see enne varjupaigaga kokku leppida. Kui loom on valmis minema uude koju, siis kiibistamise ja muud vastavad veterinaarsed protseduurid teeb varjupaiga loomaarst, jooksvad protseduurid, nagu näiteks ussirohu andmine, teen kodus ise ära, vajadusel saan rohud samuti varjupaigast.

Kas on olnud mõni eriline juhtum?

Kord elasid minu juures kaks imeilusat vesihalli kassipoega. Nad olid paarikuused, aga okkalised nagu tikrid – aina susisesid ja ligi ei lasknud. See oli nende loomulik käitumine, sest inimeste maailm oli neile võõras.

Et nad olid nii ilusad, siis kohe, kui kodulehele kassipoegade pildid üles said, tekkis emasele kassipojale kodupakkuja. Prouale, kes minuga ühendust võttis, ütlesin otse välja, et kassipojad ei ole inimese suhtes sotsiaalsed ja kaitsevad ennast, kuid see helistajat ei heidutanud. Leppisime siis kokku, mis kell kassikesele järele tullakse. Tahtsin kassipoja transpordiboksi panna, aga tema põgenes. Meil oli selline trepp, mille vahelt sai lae vahele ja sinna see kassipoeg kadus. Nägime suurt vaeva tema kättesaamisega, mis lõpuks õnnestus. Selleks ajaks, kui proua tuli, istus kass boksis ja ikka susises. Proua oligi väga rahul, sest tema soovis endale tigedat kassi. Aja möödudes sain proualt tagasisidet, et tal on nii hea kass, kes armastab ainult teda.

Kas hetkel on sul kodus hoiuloomi?

Praegu ma väga tihti hoiuloomi ei võta, sest mul on endal juba päris palju lemmikuid – koerad ja kassid, kanad ja papagoid, kalad. Kui kalad välja jätta, siis kokku 18. Aga kui keegi on hädas ja varjupaik abi küsib, siis ikka võtan. Abivajajale ma ei öelda ei oska.