Aprill on üleriigiline südametervise kuu ja selle puhul korraldasime juba viiendat aastat südamesõbra kampaaniat, mil tõmbasime erilist tähelepanu just varjupaiga koertele. Koduotsivad koerad ja inimeste südametervis on omavahel seotud väga lihtsal põhjusel – teadusuuringud näitavad, et koeraomanikel on parem südametervis ja nende eluiga on pikem.

Juba neljandat aastat korraldame novembris 5+ koerte kuud. Üsna sageli kuuleme varjupaikades loomasoovijatelt, et päris kutsikat ei otsita, aga üle 5 aasta vanust koera ka ei tahaks. Seetõttu toomegi iga aasta novembrikuus esile 5-aastased ja vanemad koerad. Soovime näidata, et ka nemad on täisväärtuslikud pereliikmed ja ka nemad väärivad kodusoojust ning armastust. Seekord toome teieni seeniorkoera Memme loo, mis küll alguses ei olnud lihtsamate killast, kuid on väga lootusrikka ja rõõmsa lõpuga!  

10+ aastane Memm on pärit suurest koeravabrikust. Ta elas koos 93 kaaskannatajaga väga halbades tingimustes, veetis suure tõenäosusega kogu oma elu puuris ja poegis pidevalt. Kui ametnikud omanikult koerad ära võtsid, sattus Memm Varjupaikade MTÜ Pärnu loomade varjupaika. Kuna ta oli väga tugevas stressis, otsiti talle hoiukodu. Meie vabatahtlike koordinaator Marika Algpeos otsustas talle seda pakkuda ning Memm jõudis tema hoole alla eelmise aasta detsembris. Marika jutustab meile Memme loo.

Juba neljandat aastat korraldame novembris 5+ koerte kuud, sest soovime murda müüti, et üle viie aasta vanused koerad on vanad. Koertele uusi kodusid otsides kuuleme seda väidet tihti. Et tuua teieni vanemaealise koera eelised, siis ajasime juttu Dmitri Batejeviga, kes pakkus igavese kodu 8-aastasele Danile, kes üle poole aasta Tallinna loomade varjupaigas oma uut võimalust ootas.

Sume sattus varjupaika, kui ta oli kõigest 4-kuune. Vaatamata oma noorele eale, oli ta tänaval elades metsistunud ja mittesotsiaalne kass. Kui Sumet püüti, oli ta täiesti üksi. Paraku ei tea me, mis sai tema emast või teistest pesakonnakaaslastest. Välimuselt meenutas kassipoeg sumedat suveööd ja sellest siis ka nimi. Suurest stressist tekkis Sumel põiepõletik, mis ei allunud ravile ja vaatamata tema kaunile välimusele osutus kodu leidmine sellele kassile ääretult keeruliseks. Ühel päeval ilmusid aga varjupaika Külliki ja Sven. Need kaks suurt südant soovisid Sumele kodu pakkuda. 13 ja reede sai Sume jaoks märgilise tähenduse, sest siis mindi juba üheskoos koju. Sume perenaine Külliki räägib meile veidi elust koos kassiga. Küsimusi esitas kommunikatsioonijuht Anni-Anete Mõisamaa.