Küülik, kellele meeldib öösiti kaissu pugeda

Triinu Jesmini perel on üks tõeliselt imeline lemmikloom. Nimelt pakkusid nad kodu hüljatud küülikule Paulale ja võib üsna kindlalt väita, et Paula meenutab oma iseloomult pigem koera kui küülikut. Küülik veedab pererahvaga koos aega, käib kaasas nii kontoris kui ka perereisidel ning otsib pidevalt inimkontakti. Triinu sõnul ei suudeta esmapilgul üldse uskudagi, et selline küülik olemas on. Pikkkõrv Paula loo aitas kirja panna kommunikatsioonijuht Anni Anete Mõisamaa.

Miks otsustasite just varjupaigaloomale kodu pakkuda?

Meie jaoks on ainus mõeldav tegu võtta endale pereliige kas varjupaigast või muul moel abi vajavast olukorrast. On absurdne, kui paljundatakse juurde loomi, kelle pealt teenitakse raha, ja samal ajal on meie varjupaigad täis sama toredaid kodu otsivad loomi.

 

Kuidas Paula teile silma jäi?

Kuna meil on ka enne olnud küülikuid ja varjupaika sattus abivajav küülikute trobikond, siis tuli otsus ühele neist kodu pakkuda kiirelt. Läksime lastega Tallinna varjupaika, kuhu oli toodud metsa hüljatud küülikute perekond. Pesakond, kaks vanemat ja kolm nooremat, olid karvutuna puuridega metsa alla visatud. Kui lastele jäi silma üks vahva hall küülikuhärra, kellel oli üks kõrv püsti ja teine lontis, siis mind tõmbas väga just ühe pisut sõjaka preili poole, kelle puuris vedeles mitu lõhutud veepudelit. Ka puurist välja võtmisel osutas ta verist vastupanu. Kuid kodus selgus, et tegelikult on tegemist maailma kõige malbema ja sõbralikuma jänksiga – nimeks sai ta Paula. Ta on meiega olnud alates 2016. aastast, varjupaigas arvati tema vanuseks kuskil aasta või paari ringi.

 

Kas mäletate, kuidas esimesed päevad uue pereliikmega möödusid? Kas Paula oli kiire kohaneja?

Paula kohanes väga kiiresti. Meie oma küülikuid puurides kinni ei hoia ehk puur on neile pesa eest, kuhu nad võivad iga kell peitu pugeda, aga uks jääb alati avatuks. Seega ta sai endale sobivalt ringi käia ja uudistada. Ta kohanes väga ruttu, tuli peagi meie juurde, hüppas diivanile ja nõudis nina pealt sügamist. Ka meie pere 60 kilo kaaluvat koera ta ei kartnud. Suviti saab Paula ka õues muru peal aega veeta.

 

Kuidas teil üldiselt läheb? Millised on mured-rõõmud?

Meil läheb Paulaga väga hästi. Kõik, kes temaga kohtuvad, on armunud esimesest silmapilgust – paljud ei suuda alguses uskudagi, et selline küülik üldse olemas on. Ta on väga inimsõbralik, iga hommik nõuab sülle ja musitamist-kallistamist. Talle meeldib inimese läheduses aega veeta ning öösiti kaissu pugeda. Ka päeval meeldib talle pikutada minu läheduses ja sageli magab nii sügavalt, et tema norskamine, jah, kõvahäälne norskamine, kostab ka arvuti mikrofoni. Ta on käinud meiega nii kontoris tööl kaasas kui ka perereisidel, kus ta on traksidega meiega koos jalutanud nii kohvikus kui rullsuusavõistlustel.

Praegu on mureks tema kasvaja, mille tõttu on tal üks tagajala varvas eemaldatud. Aga kahjuks see ei aidanud. Kuid tema ei lase ennast sellest häirida – on sama tore edasi ning laseb kannatlikult iga päev oma sidemeid vahetada.

 

Kas soovitaksite ka teistel varjupaigaloomale kodu pakkuda?

Kindlasti! Nii nagu me aitame oma hättasattunud ligimesi, siis sama peaksime tegema ka nendega, kes enda eest ise seista ei saa. Varjupaigast looma võtmisel on palju eeliseid: esiteks teed sa ühe õnnetu hinge õnnelikuks, teiseks ei aita sa kaasa loomade paljundamisele, kolmandaks saad sa täpselt sellise iseloomuga looma nagu sulle sobib, sest varjupaigad tunnevad oma loomi väga hästi. Neljandaks tunnustad sa neid inimesi, kes varjupaikades ülirasket tööd teevad – nemad puutuvad kokku väga keeruliste olukordadega, turgutavad väärkoheldud loomad üles. Sinul jääb vaid pakkuda kodusoojust päästetud loomale.



Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2022/2 numbris.
Previous Next