Pärnu varjupaiga administraator Kelly ning veterinaari abiline Aimar leidsid korterelamu juurest erkordselt viletsas seisus, alatoidetud ning kärbsepilve mattunud lehkava koera. Esmasel vaatlusel kohapeal selgus, et koeral on kehal ja pea piirkonnas sügavad haavad, millest osa mädanesid ning olid vaklu täis. Peremees oli ilmselgete alkoholitarvitamise tunnustega ning perenaine korrutas üha fakti, et koer käis murdmas ja selle tõttu sai karistada. Raplamaa politseinikud Erik Jõesaar, Arto Durejko ja Alar Smirnov osutasid meie töötajatele igakülgset abi ning nende teene on ka see, et omanikud kirjutasid kohapeal alla loomast loobumise aktile. Politseis algatati juhtumi kohta kriminaalasi.
Meie töötajad puhastasid improviseeritud vahenditega haavad suuremast mustusest ning pakkisid koera teki sisse, et ta Pärnusse transportida. Varjupaigas ootas ees juba veterinaar. Peale valuvaigistavat ning põletikuvastast süsti hakati haavu puhastama. See tegevus kestis 3 tundi, sest looma kõikides kehaavaustes olid vaglad- nii haavades, silmalaugude all, kõrvades kui pärasooles. Ninast jooksis verd. Lisaks värsketele vigastustele, mis tekitatud terava esemega, tuvastas veterinaar Aivi Org looma pea, kaela ja keha piirkonnas vanemaid haavu ning arme.
Meie veterinaari sõnul on vigastused tekkinud pikema aja vältel. Lisaks on koer alatoidetud, veetustunud, ühesõnaga meie juurde jõudes oli ta kriitilises seisundis. Koer vajab röntgeniuuringut, kuna välistada ei saa koljumõra, samuti vajab lähemat röntgenoloogilist uurimist käpp. Vereprooviga on võimalik tuvastada, kas kudede lagunemisest tekkinud mürgid on jõudnud koera siseorganeid kahjustada. Koer rahunes peale valuvaigistavat süsti ning lasi leplikult oma haavu puhastada. Looma kergendus ja usaldus varjupaiga inimeste vastu oli nii suur, et kui teda järgmisel päeval dushi all pesti, jäi ta töötajate kätele magama.
Maximuse ravi oli nagu sõit ameerika mägedel- ühe päeval rõõmustasime kogu hingest paranemise üle, teisel päeval hoidsime hinge kinni, et koer kriisist üle saaks.
Pere, kuhu Maximus kolis, on ennegi adopteerinud rasketesse olukordadesse sattunud koeri, seega kohanemisprotsess oli neile tuttav ja see läks mõlemapoolselt valutult. Pere ei usu, et Maximuse oletatav sünniaasta on õige, sest koer käitub nagu oleks ta alles kutsikaohtu- on vallatu ja tahab palju mängida.
Õnneks ei ole eelmise elu taak temaga kaasa tulnud ja ta on võimeline inimesse kiinduma kogu südamest. Pere on õnnelik, Maximus on õnnelik ja loomulikult ka varjupaiga töötajad.
2015. aastal valiti Eesti Loomakaitse Seltsi korraldatud internetihääletusel kõige loomasõbralikumaks avalikku tähelepanu pälvinud teoks väärkoheldud koera Maximuse päästmise politsei ja Varjupaikade MTÜ poolt.
Varjupaikade MTÜ aga otsustas tol astal anda Elmo preemia politseinikele, täna kellele Maximus uue võimaluse sai. Maximuse juhtum ideaalne näide korrakaitsjate ja loomakaitsjate koostööst.
PS Maximus on koerale meie töötajate poolt pandud nimi. Omanikud nimetasid teda lihtsalt «koeraks".Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.