Tegelikult saab Lilian koju iga päev kell 17, siis kui varjupaiga väravad lukku pannakse, kuid igal hommikul on ta tagasi, sest Lilian töötab varjupaigas hooldajana. Kui Varjupaikade MTÜ loodi 2007. aastal, siis alguses palgalisi töötajaid ei olnudki ja Lilian oli üks esimestest, kes 2008. aastal tööle võeti, sest ainult vabatahtlike tööga süsteemselt töötavat varjupaika ei olnud võimalik pidada. Võibki öelda, et Lilian on meiega seotud algusaastatest saadik ja näinud kogu meie arengulugu. Hellitavalt hüüame teda kõndivaks raudvaraks ja ajalooliseks mäluks, sest tema teab ja mäletab asju, mida lühema staažiga inimesed ei saagi teada, sest pole näppupidi juures olnud.

Oma lapsepõlvest mäletab Lilian ise, et tassis kogu aeg haavatud linde, kasse ja koeri koju, vanemad polnud aga nii arusaajad ja sundisid Lilianil loomadele uued kodud otsima. Nüüd käib kodus korda pidamas Liliani täiskasvanud tütar, sest naine ise tassiks endiselt kõik väetikesed enda juurde kokku. Läbi aastate on tema kodus kosunud kõikvõimalikud pärslaste tüüpi kassid, sest nende vastu tunneb Lilian erilist nõrkust.

Varjupaiga elust teab Lilian jutustada, kuidas Pärnu varjupaik koosnes vanast rongivagunist ja päevinäinud hamburgeriputkast. Viimati nimetatu oli korraga kõigeks – kehvema tervisega kasside majutamiseks, kontoriks, köögiks ja laoks. Kätepesuks oli seina peal tilaga anum, millesse tuli vesi tassida ja samamoodi tuli solgivesi ämbriga välja viia. Vanas rongivagunis olid siseboksid koertele ja nende kohal boksid kassidele. Vagunit köeti raudahjuga, kus talvel tuli pidevalt tuli all hoida. Lilian räägib, et ei olnud harvad juhud, kui külmal talveööl käidi veel varjupaigas ahju kütmas, et loomadel külm ei hakkaks.

Lilian pajatab ka sellest, et algusaegadel oli loomasöögiga väga raske. Mida teha, kui on mitmekümne koera peale 2 kotti toitu. Töötajad ja vabatahtlikud ostsid ise sööki juurde, et loomad näljas ei oleks. Keedeti makarone ja riisi, poest sai allahinnatud lihakraami – nii saadi hakkama. Kui hooldaja ämbri ja kulbiga koerte platsile sammus, olid koerte keeled rullis ümber mokkade.

Lilian on varjupaigas oluline mitte ainult varjupaiga asukatele, vaid ka teistele töötajatele. Tema positiivne ellusuhtumine ja huumor aitab tihtipeale rasketest hetkedest üle saada. Ka ajalugu meenutades oskab ta välja tuua seiku, mida saab ainult huumoriga võtta – muudmoodi varjupaigas vastu ei pea. Lugu siis järgmine: varjupaiga heaks kohaks, kus ka kuningas jala käib, oli puidust putka kontori ees, koerakuut kõrval. Kuivkäimla uks kinni ei käinud. Selleks, et ust kinni hoida, oli rihm ukse küljes, kust kinni hoida. Seal pidi hakkama saama nii suvekuumuses kui talvekülmaga. Mõne aasta pärast, kui varjupaigal oli juba kontorisoojak, sai tühjast välikäimlast tööriistakuur, kus hoiti labidaid ja rehasid. Seda ei olnud aga kauaks, sest linnavalitsusel oli oma varandust tagasi vaja ja välikäimla veeti varjupaiga platsilt minema.

Kogu oma tööaja jooksul on Lilian toitnud-kasinud-paitanud-ravitsenud tuhandeid loomi. Kõikide jaoks on tal jätkunud häid sõnu ja pehmeid käsi, ka neile koertele, keda esialgu keegi teine puutuda ei söanda. Just Liliani ja teiste hooldajate teene on see, et väärkoheldud loomad hakkavad tasapisi taas inimest kui heasoovlikku olendit hindama.

Ka koroona-aastal on Lilian ikka stoiliselt eesliinil ja võtab asja rahulikult. Ise ütleb ta, et tema elus ei ole midagi muutunud, käib tööl nagu enne ja teeb kõike seda, mida alati on teinud. Veel lisab Lilian, et töö on töö – loomade eest hoolitsed ikka ja muretsed nende käekäigu pärast. Liliani enda sõnul on varjupaigas tema unistuste töö ja tal pole kordagi pähe tulnud uut CV-d koostama hakata.

See on tõeline kutsumus ja pühendumine loomadele ning selliseid inimesi nagu Lilian, me varjupaikadesse vajamegi. Meie omalt poolt ütleme Lilianile suur-suur aitäh ja soovime veel palju koostööaastaid!