Mis selles kastis küll peidus on, olid lapsed uudishimulikud. Ja mis nad siis leidsid - kastis oli koerakutsikas, lisaks 3 tomatit, suitsukana, sardelle, saiaviile ja sigaretikonisid. Teine kutsikas oli kastist välja pääsenud ja ukerdas Valga-Tõrva maanteel. Õnneks ei olnud ta auto alla jäänud. Kas tõesti on vaja sellist rohelist nautida? Kohale jõudes avanes varjupaiga töötajatele kurb pilt: nutvad kutsikad ja mures lapsed. Ühel kutsikatest oli pea piirkonnas nädala vanune mädane hammustushaav. Loomad olid jäetud abitult eluohtlikkusse olukorda suure liiklusega maantee äärde. Kutsikad toimetati Valga loomade varjupaika, kus nad said vajaliku ravi ja hoolitsuse. Paar nädalat varjupaigas kosunud, leidsid kutsikad endale head kodud Järvamaal. Nagu koerad on omavahel sugulased, nii ka kodupakkujad on omavahel sugulased ja kutsud saavad jätkuvalt teineteisel külas käia ning seltskonda nautida. Nad on toonud kodudesse palju rõõmu. Võiks öelda - lõpp hea, kõik hea, kuid midagi jääb ikka hingepõhja kriipima. Tahaks soovida, et sellised pappkasti lood oleksid hoopis olemata ja kutsikad jõuaksid uutesse kodudesse ilma traumeerivate läbielamisteta.

Uuest kodus kirjutab Jennifer: Kutsikad elavad hästi, kuid kardavad natuke ikka võõrast keskkonda. Aga oma kodudes ja üksteise kodudes on harjunud. Lilo pelgab rohkem võõraid inimesi ning on kahtlustav nende suhtes, Sheldon lepib uute inimestega kiiremini. Kuna mõlemad koerad elavad maakodudes, siis saavad nad enamjaolt igapäev mööda metsa- ja põlluteed jalutada. Inimeste eluga tutvumiseks käime ka linnale ligemal mööda kergliiklusteid jalutamas. Seal kohtume teiste koerte ja inimestega. Lilo on kasvanud natuke suuremaks kui Sheldon ja karv on poole pikem ning kohevam, kuigi alguses oli vastupidi.

Täname kodupakkujaid Jennferi ja Sulevit!

Kui sul on mure, mis ei võimalda lemmiklooma enam enda juures pidada, siis jaga seda meiega, sest jagatud mure on pool muret. Palun ära viska looma tänavale! Tema ei ole kuidagi sellist kohtlemist ära teeninud ning ehk saame meie nõu ja jõuga aidata. Teinekord ongi vaja ainult nõu pidada, et leida lahendus ja mitu pead on ikka mitu pead.

Lisaks on meil loodud positiivne ja proaktiivne programm Koduotsija loomadele uute kodude leidmiseks ilma vahepeal varjupaika sattumata. Sellisele alternatiivile pani meid mõtlema järjest kasvav omanike poolt loovutatud loomade arv meie varjupaikades.

Koduotsija eesmärk on toetada nii omanikku kui ka looma. Koduvahetus põhjustab looma jaoks suurt stressi ja me teeme kõik selleks, et see stress oleks võimalikult väike. Inimesed ei võta oma ellu ja koju looma, mõeldes, et ühel päeval tuleb temast loobuda. Elu teeb ootamatuid pöördeid ja uue kodu leidmine võib olla vahel ainus lahendus.

Igal aastal aitame Koduotsija lehe abil uude kodusse paarsada looma. Nende seas on koerad, kassid, deegud ja merisead.

Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.

Sari "Unustamatud lood" on pühendatud neile loomadele, kes on vajutanud meie hinge eriti sügava jälje. Olgu siis põhjuseks suur rõõm nende uue kodu üle või kaotusevalu. Vaata kõiki lugusid siit.