Ikka veel liigub tänavatel nn vabakäigukasse. Looduse kõige ürgsem tung on sugutung, sest see tagab liigi säilimise. Nii otsivadki kassid endale kaaslasi, et järglasi saada. See on nende loomuomane käitumine ja seda ei saa neile pahaks panna. 

Toetudes uuringutele kasside paljunemisest, saab arvutada kasside hulka. Ühe emase kassi paaritumisel saavad tema järglased hulga peale kokku juba nelja aastaga 172 ellujäänud kassipoega, seitsme aasta kokkuvõttes on see arv 2905 ja kümne aastaga on kasside hulk kasvanud 49000ni. Kalkuleerimisel on arvestatud sellega, et osa kasse steriliseeritakse või kastreeritakse, samuti on arvesse võetud kasside ja kassipoegade iga-aastast suremust. Tänavakassi eluiga on lühike – see võib olla ainult paar-kolm aastat. Neist 80% on haiged ja lisaks varitsevad kasse nende elukeskkonnas mitmesugused ohud – liiklus ning maal lisaks metsloomad.

Kodukassid või tänavakassid

Eestis kehtiva seadusandluse järgi on iga lemmikloom, kes liigub ilma omanikuta väljaspool oma kinnist territooriumi, hulkuv loom. Kas nendel kassidel on kuskil kodu, ei saa teada enne, kui mõni neist varjupaiga hoole alla satub. Siis saab kontrollida, kas kass on kiibistatud. Kui kassil on mikrokiip ja andmed on registrisse kantud, saab tuvastada tema omaniku. Kui kass on kiibistamata, ootab ta 14 päeva oma vana omanikku. 15ndast varjupaigapäevast alates hakkame talle uut kodu otsima. On olnud juhuseid, kus ka paari-kolme kuu möödudes märkab lõpuks vana omanik oma kassi varjupaigast otsida ja too saab vanasse koju tagasi. Siinkohal on ainuke sõnum – laske oma lemmikud kiibistada ja hoolitsege, et korrektsed andmed saaks registrisse kantud.

Inimese osa tänavakassi saatuses

Kui kassipoeg sünnib, siis alguses on ta maailm tema ema. Kassipoja sotsialiseerumise aeg jääb ajavahemikku 2.–7. elunädal. Selle aja jooksul peab kassipojaga tegelema neli erinevat inimest – ainult siis kasvab temast selline nunnumeeter, keda me oma perre soovime. Kui see ajaaken sulgub ja inimestega sotsiaalne side puudub, elab tänaval väikekiskja-metsloom. Sellise kassi taaskodustamine tekitab loomale suurt stressi. Stressis kassi immuunsüsteem nõrgeneb või kukub hoopis kokku ja eelnevalt terve kass jääb haigeks. Tihti ei suuda väikesed ja nõrgad kassipojad haigusega toime tulla ja surevad vaatamata ravile.

Üsna tavaline info hulkuva kassi kohta, mille varjupaik saab, on umbes selline: Meie õue asus elama armas kassike. Hakkasime talle süüa panema. Nüüd on ta nii ümmarguseks läinud. Kas te saaks ta varjupaika toimetada? Mis meie nende poegadega siin ikka pihta oskame hakata?

Sel juhul läheb veel hästi, et saame tiine kassimamma varjupaika toimetada, kus ta tited ilmale toob. Me saame nendega tegeleda, et nad kasvaksid sotsiaalseks ja et neile oleks võimalik uued kodud otsida.

Halvem variant on see, kui kassimamma toob tited puuriida sisse, pööningule või kuuri alla, kus keegi neid ei näe. Kassipojad hakkavad ennast näitama 1,5–2 kuu vanuselt ja siis on nad inimeste suhtes pelglikud ja okkalised. See on loomuomane käitumine, sest neil on hirm. Nad ei tunne inimest ja nende maailma ning parim kaitse on rünnak – hambad-küüned tuleb käiku lasta. Suvi läbi panevad inimesed neile toitu ja kui tuleb sügis, siis saame abipalveid: ei jaksa enam kasse sööta, nad on nii suured ja söövad palju ning raha saab otsa; talv on tulemas, neil hakkab külm.

Siis võitleme tagajärgedega, kuid võtmesõna on ennetamine. Teatada tuleb kohe, kui ilmub õuele võõras loom, siis saame tema heaks midagi teha.

Kassikolooniate teke

Oluline tegur kassikoloonia tekkeks on toidu olemasolu ja vaba juurdepääs sellele. Loomad jäävad paikseks sinna, kus on ressurss. Koloonia suurust reguleerib toidu kogus. Mida rohkem toitu on vabalt saadaval, seda rohkem on kasse. Kui toitu on vähem, siis hakatakse oma vähest ressurssi kaitsma ja juurdetulijad aetakse minema. Koloonias elavad emased ja isased kassid saavad järglasi ning nii see kasvab. Lugu võib alguse saada ühest kassist, kes elab tänaval ja keda toitma hakatakse. Kui tal on läheduses koht, kus on võimalik varjuda ja rahulikult magada, siis võibki öelda, et see kass elab seal.

Kassikolooniad on jätkuvalt olemas, kuigi võrreldes varasemate aastatega on olukord ikka palju paremaks läinud. Üldiselt joonistub välja muster, et linnades, kus me tegutseme, enam suuri kolooniaid ei ole või on veel mõned üksikud kohad. Need on linnades mahajäetud hooned, mille ümbrus on võsastunud. Seal on kassidel lihtne peituda. Nad on sellise eluga kohanenud ja neid on ka väga raske kätte saada.

Jätkuvalt on murelapseks suvilarajoonid, kuhu suveks kass võetakse ja sügisel siis maha jäetakse. On ka selliseid suvilarajoone, kus inimesed kasse toidavad, kuid ei võta midagi ette nende paljunemisega.

Maakohtades on kassikolooniaid rohkem. Maal saavad need sageli alguse ühest äravisatud emasest kassist, kes leiab pelgupaiga mõne talu lähedal, kus talukassidele söök õue pannakse. Sageli on isased talukassid opereerimata ja soovimatu pesakond ei anna ennast kaua oodata.

Lemmikloomapidamise kultuuriga kassikolooniate vastu

Lemmikloomapidamise kultuur Eestis peab paranema. Kultuuri ei saa parandada sunnimeetoditega. Kõigesse, mis puutub lemmikloomadesse, kipuvad inimesed suhtuma väga emotsionaalselt, aga see ei aita neid loomi kuidagi. Tuleb levitada teaduspõhist infot, et teadvustada probleeme. Kui inimesed jõuavad teadvustamisest edasi mõtestamiseni, siis võime loota nende suhtumise muutusele.

Kassikolooniate vastu ei saa võidelda. Seda situatsiooni tuleb ennetada – mitte panna toitu, teatada kohe varjupaika, kui territooriumile ilmub võõras kass jne. Elanikud ja varjupaigad saavad koostööd tehes neid tänavaloomi aidata ja pidurdada nende juurdekasvu.

Kasside paljunemist tuleb vältida. Kassiomanike otsene panus oleks, et kastreerimata või steriliseerimata kasse meil vabalt ringi ei liiguks. Selles nõudes ei ole midagi imelikku, kuigi kuuleb ka vastuväiteid. Kui ühiskonnas on kokkulepe, et omanikuta loom ringi ei liigu, siis tuleb sellest kinni pidada. Koerte puhul on nõudmised sarnased ja seda ei peeta imelikuks. Ka kodukassile on võimalik ehitada õueaedik, milles luuakse tema isiklik väike maailm. Ka kodukassi saab harjutada traksides ja rihmas jalutama. Selliselt veedate oma lemmikuga koos aega, mitte ei ela erinevaid elusid.

Maal, kus kassidel on teha töö hiirekuninga rollis, tuleb hoolitseda selle eest, et kass oleks steriliseeritud või kastreeritud. Jah, ka isased olgu kastreeritud, mis sest, et isane kass oma poegi koduõue ei too. Sellega välistatakse poegade sündimine kusagil mujal. Müüt, et lõigatud kass enam hiiri ei püüa, on ammu ümber lükatud. Kassi käitumine sellest operatsioonist ei muutu – kes oli enne hea hiirepüüdja, on seda ka edasi ja kes oli laisk, see on laisk.

Lahendus hulkuvate kasside probleemile

Selleks on üks hea lahendus, mis toimib – steriliseerimise ja kastreerimise abil saab populatsiooni arvukust reguleerida.

Meie kuuest varjupaigast uude koju minevad kassid on steriliseeritud ja kastreeritud, kui vanus seda võimaldab. 5–6 kuu vanused kassid saavad juba opereeritud, nooremad lähevad uutesse kodudesse opereerimata. See kohustus jääb uue kodu kanda ja meie usume ikka, et inimesed lepinguga võetud kohustustest kinni peavad.

Välismaa varjupaikades on juba olemas praktika veelgi varasemas eas kastreerimise ja steriliseerimisega. Seda on uuritud ning on olemas statistilised andmed, et selline tegevus ei ole loomadele ohtlik. Pigem aitab see hoida populatsiooni kontrolli all ja ennetab hulkuvate loomade teket.

Muidugi tuleb steriliseerida ja kastreerida ka kodudes elavad kassid, kui neid lastakse jätkuvalt õue, ja isegi tubased kassid. Tihti kuuleme vastuseks küsimusele, miks muidu tubane kass varjupaika sattus, et kogemata jäi aken lahti või lipsas uksest välja. Isegi, kui käiakse kassiga kontrollitult jalutamas, siis innaajal ei hoia teda miski tagasi ja tulemuseks on jälle üks kassipesakond.

See jutt ei käi tõukasside kohta. Tõukasside aretus ja sellest tulenevad probleemid, ka nn tõulaadsete kasside tootmine, on eraldi teema.

Steriliseerides ühe kassi, päästad sadu, kes jäävad tänavatele sündimata!