Teadlik koera jalutamine on see, kui inimene viib koera tema tavapäraselt territooriumilt (aed, korter vms) välja ja jalutab koeraga tungivalt soovitatavalt rihmastatult. Teadliku jalutamise puhul peaks omanik (või jalutaja) oskama koera kehakeelt lugeda, et ära hoida õnnetusi. Näiteks peaks teistest koertest tänavatel möödudes valima piisava distantsi, et koeral oleks mugav. Kui tegemist on kellegi või millegi peale reageeriva koeraga, siis on mõistlik ärrititest suurema kaarega mööda käia ja maiuste või mänguasjaga koera tähelepanu endal (või vähemalt ärrititest eemal) hoida. Omanik peaks ise oma koera piisavalt hästi teadma selleks, et mõista, mis tema koera keerulistes olukordades motiveerib. Teadmatu koerajalutamine võib koera ärrititele reageerimist süvendada. Mida rohkem on koer saanud mingile ärritile reageerida, seda keerulisem on seda käitumist parandada.

Igas vanuses koer tahab jalutamist

Jalutamine on koera üks väga oluline koera põhivajadus. Mida noorema koeraga on tegemist, seda suurem on koera füüsiline aktiivsus. Vana koer ei jaksa enam nii palju jalutada kui noor koer. Ka vana koeraga peab kindlasti käima jalutamas, sest see hoiab koera liigesed liikuvatena, hoiab lihastes toonust ning hoiab ära lihaste kõhetumist. Lihaste kõhetumine on vanadel koertel kõige suurem probleem, mis kaasneb sellega, kui nad ei liigu. Iga koeraomanik peab jalutamise puhul arvestama enda koera vajaduste ja eripäradega ning kohandama jalutuskäike vastavalt enda koerale. Koer ei ole mõeldud mitte mingis vanuses lihtsalt aianurgas, aedikus või ketis olemiseks. Noore koera ja kutsikaga on oluline jalutada ka sellepärast, et tutvustada koerale positiivses võtmes erinevaid kohti, inimesi ning olukordi. Mida rohkem on noor koer näinud ja kogenud positiivses mõttes erinevaid asju, seda väiksem on tõenäosus, et koer vanemas eas hakkab millegi peale reageerima.

Näiteks Siberi husky’d ja Alaska malamuudid tahavad väga palju liikuda, sest nad on aretatud pikal distantsil kelku vedama. Hea füüsilise tervisega kelgukoerad võiksid liikuda umbes 10 km igapäevaselt. Prantsuse buldog ja chihuahua on sellised koeratõud, kes ei vaja eriti palju jalutamist ja tegelemist, sest nad ei ole aretatud füüsiliselt nii aktiivseteks. Keskmise füüsilise aktiivsusega koeratõud on näiteks kuldne retriiver ja labrador. Kui inimene endale koera valib, siis on väga oluline teha eeltööd koeratõu kohta, keda tahetakse võtta. Koera ja inimese aktiivsustasemed peavad klappima, sest muidu on nii koeral kui ka inimesel keeruline koos elada. Aktiivse eluviisiga inimesele, kes liigub palju ja teeb sporti, sobivad väga hästi kõrge aktiivsustasemega koerad. Laisema eluviisiga inimene peaks endale võtma madala aktiivsustasemega koera. Ainult välimuse järgi koera võtmine on väga halb mõte. Samuti võiks inimene enne koera võtmist vaadata pikemas perspektiivis enda eluplaani läbi: kas ja kui palju on koeraga tegelemiseks ühes päevas aega, kas töötatakse kodus või on pikad tööpäevad kodust kaugel ning võimalikud välislähetused (kes siis koeraga tegelema hakkaks), miks inimene endale koera tahab (ainult seltsiliseks koera võtmine ei pruugi olla kõige parem idee), kas on enda kodu või üürikodu, kas on plaanis lähima kümne aasta jooksul kolida (kuidas seda siis koeraga korraldada ja kuidas koer sellega hakkama saaks), kui palju vaba raha koera jaoks oleks.

Jalutuskäigu pikkus oleneb peamiselt koera vanusest, tõust ja terviseseisundist. Minimaalselt võiks täiskasvanud terve koeraga jalutada 60 minutit ühes päevas korraga. Mida kõrgem on koera energiatase, seda kauem peaks koeraga jalutama. Väga hea oleks, kui korteris elav terve keskmise aktiivsustasemega koer saaks vähemalt kolm korda päevas jalutada, kaks jalutuskäiku võiks olla siis minimaalselt 30 minutit ja üks jalutuskäik minimaalselt 60 minutit. Aias elav terve keskmise aktiivsustasemega koer võiks käia minimaalselt ühe korra päevas vähemalt 60- minutilisel jalutuskäigul. Jalutuskäigu ajal ei pea ainult jalutama, vaid võib koeraga teha erinevaid harjutusi ja õpetada koerale ka uusi trikke. Nii inimesed kui ka koerad vajavad lisaks füüsilisele aktiivsusele ka vaimset aktiivsust. Kui näiteks aktiivsemad koeratõud vaimset stimulatsiooni ei saa, siis võivad nad suurema tõenäosusega kodus pahandust tegema hakata.

Koerad saavad enamiku informatsiooni nuusutades, seega koerad elavad lõhnade maailmas. Koerad tunnevad lõhnu peaaegu 100 000 korda paremini kui inimesed. Koerad tunnevad lõhnasid ka mõlema ninasõõrmega eraldi ning tänu sellele suudab koer täpselt kindlaks teha, kust talle huvipakkuv lõhn tuleb. Hagijatel on haistmismeel kõikidest tõugudest kõige paremini välja arenenud. Lühikese koonuga koerad, näiteks bokserid ja prantsuse buldogid, ei tunne enda koonu eripärade tõttu niivõrd hästi lõhna kui pika koonuga koerad.

Jalutamine on koera jaoks põnevam, kui koer saab uusi lõhnasid nuusutada ja inimene ei kiirusta kogu aeg koera tagant, kui koer mingit lõhna nuusutab. Kui koer jääb mingit kohta liiga kauaks nuuskima, siis on okei koer sealt ära kutsuda, aga koertele peab andma võimaluse ka jalutuskäikudel nuuskida! Uute lõhnade nuusutamine ka väsitab koera aju. Seega võiks koeraga kodu lähedal jalutamas käies samuti valida väga erinevaid trajektoore, kus liikuda, sest kogu aeg samades kohtades jalutamine ei ole koera jaoks enam nii põnev. Ka inimesel endal on lõpuks tüütu ainult samu jalutusringe teha.

Tänu sellele, et koertel on väga hästi välja arenenud lõhnataju, suudavad nad ka inimese emotsioone tunda. Kui inimene tunneb näiteks hirmu, siis eritab inimese organism kindla lõhnaga feromoone, mida koerad haistavad. Seega on oluline, et inimene oleks koeraga jalutades rahulik ja positiivselt häälestatud. Tallinna kesklinnas elavatel koeraomanikel soovitan soojalt käia koeraga palju linnast väljas metsades ja matkaradadel, sest linnaruum ei ole tegelikult koertele loomulik keskkond, kus elada.

Samuti ei ole metsades koerte jaoks nii palju müra, inimesi, teisi koeri ja muid ärriteid. Ka koerte kuulmine on inimeste kuulmisest parem. Juhul kui koeraomanikul ei ole endal võimalik mingitel põhjustel koeraga jalutamas käia, siis võib koeraomanik palgata endale näiteks koerajalutaja. See teenus on pigem levinud suuremates linnades ja nende vahetus läheduses.

Aias elavad koerad, ketikoerad ja aedikutes elavad koerad ei liigu piisavalt ning see võib tekitada koertel masendust, igavust, vähesest liikumisest tingitud ülekaalulisust ning probleeme lihaste ja liigestega. Samuti on suurem tõenäosus, et koerad, kellega ei jalutata, hakkavad endale ise tegevust välja mõtlema, näiteks hakkavad aiast põgenema, lillepeenraid kaevama vms. Koer oma aias iseseisvalt tegelikult eriti ei jaluta ega jookse. On oluline, et inimene ka aias elava koeraga mängiks ja koduaiast väljaspool jalutamas käiks. Samuti pole koera jaoks 24/7 ainult aias olemine huvitav, sest aias on kogu aeg samad lõhnad ning koer ei saa vaimset stimulatsiooni. Aiast väljas on koerte jaoks lõhnade poolest täiesti teine maailm.

Kokkuvõtteks võib öelda, et koera võtmine peab olema väga hoolikalt kaalutletud otsus, kusjuures otsuse tegemisel tuleb mõelda paljude erinevate aspektide peale. Iga koeraomanik peaks ideaalis igapäevaselt jalutuskäike tehes lähtuma enda koera vajadustest. Koera eluiga võrreldes inimese elueaga on väga lühike ja inimeste poolt on igati aus pakkuda koertele parimat võimalikku elukvaliteeti. Selleks, et pakkuda koerale head elukvaliteeti, tuleb käia koeraga jalutamas vastavalt koera energiatasemele ja pakkuda koerale vaimset stimulatsiooni ka läbi mängu ja erinevate trikkide ning käskluste.

Sabalipu OÜ tegeleb koerte jalutamise, hoidmise ning massaažiteenuse pakkumisega nii koertele kui ka hobustele. Lisaks eelpool nimetatule on kogemusi ja saan hakkama ka kasside eest hoolitsemisel. Ettevõtte eesmärgiks on pakkuda professionaalset ning individuaalset lähenemist igale loomale, sest iga loom on väärtuslik. Sabalipu OÜ tegutseb peamiselt Tartumaal ja Lõuna-Eestis, aga kokkuleppel ka üle Eesti.