Anette Parksepp: „Hoiukodu pakkumine annab nii palju rõõmu!”
Me hoolitseme oma varjupaikades ning hoiukodudes üle Eesti aastas ligikaudu 4000 looma eest. Me ei suudaks seda ilma hoolivate ning pühendunud vabatahtlikuteta, kes meile igal aastal sadu tunde oma aega ja energiat annetavad. Meie hoolealuste heaolu tagamisel mängivad väga suurt rolli hoiukodud. Hoiukoduks olemisest ja hoiukodu tegemistest vestlesime Anette Parksepaga, kes on Varjupaikade MTÜ pikaaegne vabatahtlik ning alates eelmisest aastast ka hoiukodu pakkuja. Küsimusi esitas kommunikatsioonijuht Anni Anete Mõisamaa.
Oled olnud aktiivne Varjupaikade MTÜ hoiukodu mitu kuud. Aga juba paar aastat enne seda hakkasid käima Tallinna varjupaigas vabatahtlikuna abiks. Kuidas jõudsid järeldusele, et soovid koduta loomi aidata?
Olen terve elu olnud suur loomasõber, kuigi vahetult minu ümber neid palju pole olnud. Kui 2018. aastal suri 15-aastasena meie pere ainus koer ja parim sõber Semu, elasin seda tükk aega väga raskelt üle, pärast mida kasvas igatsus loomadega koosolemise järele peaaegu väljakannatamatuks. Kuna mu enda elukorraldus koera võtta ei lubanud, jõudsin mõtetega varjupaigani, kus saab olla loomade lähedal ja samas nende jaoks ka midagi kasulikku ära teha. Kui 2021. aastal suri mu kallis kass Lemmik, kasvas pärast leinaperioodi taas igatsus loomade järele nii suureks, et seekord otsustasin juba hoiukodu pakkuda. Seega ütlen isiklikust kogemusest, et loomaarmastus on ajaga üha kasvav kiiks.
Kellele oled sa hoiukodu pakkunud?
Esimesena peatus minu ja elukaaslase juures Sillamäe kutsikavabrikust päästetud chihuahua-laadne Pipi. Ta pidi tulema vaid paariks nädalaks, aga jäi kaheks kuuks ja kasvas meile tugevalt südame külge. Tema järel tuli lühikeseks ajaks samast vabrikust pärit Bilbo ning seejärel Ukraina põgenikega sõja eest Eestisse saabunud kassid Jasja ja Masja, kes pidid veidi ootama, kuni omanikud leidsid Eestis korteri, kuhu olid ka loomad lubatud.
Mis on hoiukoduks olemise juures raske?
Kõigeks tuleb valmis olla. Loomal võivad olla kõikvõimalikud traumad, eripärad ja käitumisharjumused, mis ei pruugi alati meeldida: osa loomi ei oska hädasid õigesse kohta teha, teevad (öösel) lärmi, käituvad stressi tõttu kompulsiivselt jne. Tuleb olla valmis oma elukorraldust loomade järgi planeerima , võttes arvesse, et osa hoiukodulisi ei saa näiteks üksinda koju jätta. Esimene kohanemisperiood loomadega on alati raske – meie püüame aru saada nende soovidest ja eripäradest ning nemad meie omadest. Selleks, et kõik osapooled saaksid rahulikult koos elada, läheb vaja usaldust, mis võtab paratamatult aega. Ja võib juhtuda, et just siis, kui kõik on hakanud end mugavalt tundma, saab loom minna oma päriskoju. Armsaks saanud looma uude koju saatmine on paras emotsioonide virvarr: eelkõige on hea meel, et ta saab endale hea kodu igaveseks, teisest küljest on üleandmise hetk emotsionaalselt alati raske. See läheb õnneks üle üsna pea, kui uuest kodust saabub uudiseid.
Millest tunned rõõmu?
Kõige toredam on näha, kui paindlikud on loomad, kuidas nad on valmis end pikapeale avama ja tasapisi oma käitumist muutma. Esialgu hoiukoju saabudes on nad üldjuhul stressis ja segaduses, aga mida enam peatuspaika omaks võtavad, seda enam tuleb välja nende iseloom. Kui Pipi meie juurde saabus, ei tulnud ta mitu päeva korralikult pesast välja, ulgus öösiti, tegi hädad kuhu iganes ja taganes ainuüksi selle peale, kui talle otsa vaatasime – tema katsumine ei tulnud üle kuu aja kõne allagi. Õppimine käis tõusude ja mõõnadega ja oli väga raskeid päevi, kus tundus, et kogu senine töö on olnud asjata. Enne äraminekut sai ta meiega aga nii suureks sõbraks, et ronis ise meie kõrvale diivanile, puges kaissu ja puhkas oma koonu mu käel, kui püüdsin tööd teha. Uude koju saatsin ta lahinal nuttes, sest meie teekond tundus nii pikk, vaevaline ja areng tohutu. Kui ma nägin, et ta magas uues kodus esimesest päevast alates inimestel kaisus ja sai kiirelt sõbraks pere teiste koertega, siis sain aru, et meie koosveedetud ajal oli olnud päriselt mingi mõju. Uuel perel on kindlasti muresid omajagu – hea, et saime mõne stressiallika koera vahepealse sotsialiseerimisega maha võtta.
Kas mõni hoiukodulisega seotud olukord on eriliselt meelde jäänud?
Kõige pöördelisemana on ilmselt meelde jäänud see, kui Pipi oli üle kuu aja meie juures olnud ja ei lasknud end ikka puudutada. Kui ta käis varjupaigas steriliseerimisoperatsioonil ja meie juurde tagasi tuli, kandis ta seljalt kinniseotavat operatsioonivestikest, mis tegi talle silmnähtavalt tuska: käis ja hõõrus end meeleheitlikult iga mööblieseme vastu. Kui Pipi oma pesas istus, hiilisin talle vaikselt ligi ja sügasin teda selja pealt – ja kuigi ta esialgu ehmus, nagu ikka, siis oli näha, et see leevendab oluliselt ta ebamugavustunnet. Koerakene pani oma silmad kinni ja lihtsalt õõtsus mõnusasti sügamisrütmis. Edaspidi saimegi teda selja pealt sügada, pärast mida hakkas ta ise meie ette istudes sügamist küsima, millest omakorda järgmiseks tuli ta ise meie kõrvale diivanile aega veetma.
Mis sa arvad, mida hoiukodu loomale annab?
Oleneb loomast – mõnel puhul on see lihtsalt logistiliselt vajalik peatuspaik, et loom saaks olla rahulikumas keskkonnas kui varjupaik, kus on mürglit ja stressi nii palju, et mõnele loomale võib see olla liiga raske taluda. Mõnel teisel puhul võib see olla esimene koht, kus loom õpib inimest usaldama, inimestega viisakalt koos elama. Koht, kus ta saab aru, et inimese käsi on tegelikult sõbralik, jalutusrihm tähendab rõõmsaid seiklusi ja magada on võimalik ka rahus ja vaikuses, nii et sa ei lama oma väljaheidete sees, samal ajal kui 90 koera haugub ümberringi.
Aga mida hoiukodu pakkumine inimesele annab?
Nii palju rõõmu! Iga raske hetk ununeb kohe, kui koer poeb öösel ise kaissu või ringutab end mu reiele toetudes või tahab minuga esimest korda mängida. Näiteks Pipiga tekkis meil rutiin, et igal õhtul, kui ma hakkasin magama minema, tahtis ta, et end korduvalt ära peidaksin ja teda siis peidust välja hüpates taga ajaksin. Ta polnud julgenud meile alguses otsagi vaadata! Loomad lõõgastavad, maandavad stressi, aitavad vabastada õnnehormoone, hoiavad tegevuses ja annavad igapäevaelule mingi mõtestatud tähenduse – viimane kehtib eriti hoiukodu pakkumise puhul, kus meie koosveedetud ajal on piirid ja on konkreetne eesmärk saata loom järgmisesse koju natukene rahulikuma ja rõõmsamana, kui ta hoiukoju saabus.
Kas soovitaksid hoiukodu pakkumist ka teistele?
Jah! Hoiukodu pakkumine on eriti hea võimalus siis, kui ei soovi või pole võimalik endale looma päriselt võtta, küll aga saab oma elu mõneks ajaks nii palju ümber korraldada, et oma aja, tähelepanu ja muud ressursid vähemalt teatud perioodil maksimaalselt loomale suunata. Seejuures tuleb muidugi arvestada, et ka ajutine loomavõtt on väga suur pühendumine ja kuigi varjupaik on nõu ja vahenditega toeks, tuleb olla valmis kõikvõimalikeks ootamatusteks. Samuti on hoiukodu hea võimalus neile, kes kaaluvad loomavõttu, aga pole otsuses kindlad – hoiukodu pakkumine aitab päriselt näha, mida hõlmab igapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nii muredes kui rõõmudes.
Oleme südamest tänulikud kõigile, kes on otsustanud koduta looma enda hoole alla võtta. Seda, kuidas saad sina hakata hoiukoduks, vaata siit:
ROHKEM INFOTLugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2022/2 numbris.