Mul on elu jooksul mitmeid koeri olnud. Erinevaid, erinevatel eluperioodidel ja ka erineva tähendusega. Mõned neist on rohkem meelde jäänud kui teised. Kõige eredamalt püsib meeles esimene. Olime õega vanematel pikalt “seljas elanud” sooviga meilegi koer võtta. Et elasime korteris, suhtusid vanemad sellesse soovi skeptiliselt, kuid et lubasime kõik koeraga seonduvad ülesanded enda kanda võtta, lisaks veel hästi õppida ja ainult viisi saada, trennis ja muusikakoolis käia, vanureid üle tee aidata, enda järelt koristada ja mitte kunagi jaurata, ema vaevaga korjatud metsmaasikaid mitte kohe korvist ära süüa ning ilmselt palju muudki veel, sest eesmärk pühendab ju teadupärast abinõu, murdusid nad lõpuks ja me saime endale koera! Elasime siis Loksal ja seal asuvas laevaremonditehases oli sel perioodil sees üks suur kaubalaev, millel oli laevakoer, must emane njuufa, kellel olid kutsikad. Isa sai selle laeva kapteniga hästi läbi, perspektiiv uhkest tõukoerast nagu välismaa filmides mõjus samuti paeluvalt ning varsti olidki kõik meie kodu vaibad pissiloike täis. Elul oli varuks aga üllatusi. Suure, uhke ja karvase vetelpäästekoera asemel kasvas meile korterisse siledakarvaline, hurda jalgade, taksi saba, keskmise kasvu, kuid see-eest mastifi häälega elukas, keda emapoolse suguvõsaga sidus vaid must värvus ja ujulestad varvaste vahel. Ega ta meile seetõttu vähem armsaks saanud, kuid kusagil poolel teel hakkasime unustama vanematele antud verevandeid ning aastakese hiljem leidsime maal elavad sugulased, kes olid selle toreda krantsi nõus endale võtma. Hilisemad vaatlused muidugi tõestasid, et tal oligi seal parem – rohkem ruumi joosta ja palju vabadust. Alles hiljem saime teada vanemate reeturlikust kokkuleppest meie koera uue pererahvaga, mille kohaselt olid nad algusest peale valmis looma endale võtma, kui lapseohtu koerapidajate ind raugeb. Nii et kokkuvõttes läks kõik hästi – loom sai hea kodu, meie hindamatu kogemuse selles osas, mida lemmiku kõrval elamine endaga kaasa toob ja kätkeb.

Nimetaksid Sa end loomainimeseks?

Gruusias on suur probleem kodutute koertega. Olen kindel, et kõik inimesed, kes selles riigis käinud, on tänavakoeri näinud. Neid on kohe palju! Kodutute koerte täpset arvu ei oska keegi öelda, ainuüksi Tbilisis arvatakse neid olevat 100 000 ümber, kogu riigis ilmselt 4-5 korda enam. Ametlikke varjupaigakohti on riigi peale kokku paarikümne tuhande ümber, mis pole selgelt piisav. Heategevusorganisatsioonid, rahvusvaheline kogukond, omavalitsused küll tegelevad asjaga, kuid probleemi ulatus on niivõrd mastaapne, et kiireid ja häid lahendusi siin pole.

Tänavakoerte arvukuse põhjuseid on mitmeid. Alates ajaloolistest ja religioossetest, mis keelavad koerte steriliseerimise, kuni majanduslikeni, kõik muu sinna vahele. Tulemust see ei muuda, kutsikaid tõstetakse kümnete tuhandete kaupa pappkarpidesse, mis viiakse maantee äärde. Suuremad, jõukamad omavalitsused küll vaktsineerivad ja steriliseerivad koeri nii palju, kui neil selleks vahendeid on, kuid see on probleemi piiramine, mitte sellega efektiivne võitlemine. Muuseas, vaktsineeritud koeri on lihtne ära tunda – neil on märgid kõrvas.

Samas tuleb tõdeda, et inimesed reeglina armastavad koeri ja hoolitsevad nende eest. Üldiselt on need kodutud koerad söödetud ja joodetud, sealjuures pilt, kus hatšapuri-kioskist äsja sooja juustusaia ostnud inimene sellest suure tüki tänavakoerale viskab, on väga tavaline. Ka on tänavakoerad üldiselt inimestega suhtlema õppinud, ju saavad loomad aru, et kõhutäie hind on kinni heas läbisaamises homo sapiensiga. Probleeme kurjade koertega kohtasin mina vaid linnas nn “kodukoerte” jalutamisplatsidel ning muidugi mägedes, kus koerte funktsioon on ka muu, seal tuleb omandit valvata.

Turisti jaoks, kes seda riiki väisab, tähendab see aga esiteks teatud psühholoogilist šokki, sest tänavakoeri on tõesti palju, me pole enam sellega harjunud ja pigem pelgame vabalt liikuvaid koertegänge. Teiseks, suurlinnades nagu Tbilisi, Batumi, Kutaisi jalutades tuleb enda ette tänavale vaadata. Kui seda mitte teha, on suur tõenäosus, et mingil hetkel vajutate ketsiga julga lamedaks.  

Ja kolmandaks kõige koledam. Riigis ringi sõites märkate teede ääres liiklusõnnetustes pihta saanud koerte laipu. Koerad toob maanteede äärde oportunism, sõiduteed on nende jaoks restoran, sest nagu varem mainisin, viskavad inimesed, sh autojuhid neile meeleldi süüa. Et liiklus on aga tihe ja juht või ka loom, kelle mõtted on mujal, alati ohtu ei märka, leiavadki õnnetused aset.

Meie pere võttis sealoleku perioodiks ehk neljaks aastaks enda šefluse alla ujuva suurusega koduta koerte pundi, kellele me toitu, vett ja kõhualust pakkusime. Igapäevase lahingpaari moodustasid kaks sõpra, kuid parematel päevadel käis meil hoovis isegi kuni viis koera. Mäletan, et algselt olin skeptiline selles osas, kas julgeda loomi toitma hakata. Pelgasin, et nad harjuvad meil käima ja kui siis tuleb aeg Gruusiast lahkuda, jätame nad nö külma kätte. Esimene pikem äraolek Gruusiast aga hajutas hirmud, loomad olid ajutiselt lihtsalt kõrvalmajja läinud ning kui tagasi tulime, olid nad kohe meie hoovis tagasi. Nagu varemgi mainisin, on kodutute koerte moraalikoodeks lihtne – see, kes neile süüa annab, on sel hetkel ka parim peremees! Mugav lahendus nii meile, kes me teadsime, et ühel päeval tuleb nad sinna jätta, kui ka koertele, kes nad tajusid, et eestlaste peale kindel olla ei saa ja ühel päeval tuleb mujale saba liputama minna. 

Tahaksin uskuda, et loomade heaolu ei lähe korda ainult meie toimetuse inimestele, vaid laiemalt. Mul ei ole midagi selle vastu, et loomi sh müügiks aretatakse, mingis mõttes kennelid ju selleks ellu kutsutud ongi. See on loomulik ning kui koerakasvataja töö vastab kõigile nõutud standarditele ja seda on ka tunnustatud kriteeriumite järgi hinnatud, siis miks mitte. Aretage ja küsige kutsikate eest nii palju, kui tulevased koeraomanikud maksta jaksavad! Aga oluline on, et rakendataks koerte aretuse parimaid praktikaid, heaperemehelikkust, hoolivust loomade suhtes. Et neile oleks tagatud kvaliteetse sõbraelu elamiseks vajalikud tingimused, veterinaarabi ja kõik muu. Põrandaaluste aretuste puhul seda ju tehtud ei oldud, loomad olid kasimata, vähe liikunud, esines suguluspaaritust, sealtkaudu pärilike haiguste taastootmist.

Kas miski selles loos jäi eriti meelde või kummitama?

Eelkirjeldatud väike kääbusbullterjer, üks arbuusisuuruse songaga pomeranian varjupaigas ka. Egas koertega on ju lihtne – kui vastutustunnet, hoolt ja pühendumist jagub, on kõik hästi! Teadmisi saab huvi ja soovi korral omandada.

Olgu seegi veel kord öeldud, et minu hinnangul peab loomade tervisest ja heaolust mitte hoolivaid, vaid majandusliku kasu saamisel loomi aretavaid isikuid vastutusele võtma. Samm-sammult ja kui vaja, siis ka kriminaalkorras. Ja loomadest peaksid nad hilisemas elus kaarega mööda käima!

Kas loomade heaolu teemad saavad Sinu arvates Eesti meedias piisavalt tähelepanu?

Usun, et loomade heaolu käsitlustega on Eestis suures plaanis lood päris head. Kõik valusamalt kõlavamad lood tuuakse välja, probleemi teadvustatakse. Mitte et sellega oleks absoluudis kõik hästi, et “maailm oleks valmis”, kuid varjupaiku uuendatakse, kaasajastatakse, probleemi enda ulatus on koos ühiskonna küpsemise ja selle survega neis küsimustes vähenenud. Tahaksin uskuda, et meediagi on siin oma rolli mänginud.

Kui mõnele konkreetsele aspektile näpp peale panna, millega meedia edasi saaks tegeleda neid inimestele tõlkides, siis tooksin välja võib-olla seadusandliku baasi muudatused, uued regulatsioonid, mis lemmikloomade pidamist, aretamist, sellega seotud ettevõtlust, registripidamist ja muud tõlgendavad ning kus protsessid parasjagu käimas. Siin oleks ilmselt tarvis arutatavat tagatubadest rohkem välja tuua ja inimestele selgitada.

Kas Sul on olnud elus veel mingeid kokkupuuteid loomade abistamisega?

On. Ja märgatavalt. Alates kõige lihtsamast asjast. Minu nooruses, eelmise sajandi 70-80ndatel aastatel hulkusid ja teinekord ka terroriseerisid elanikke linnades-külades kodutud koerad, koerakarjad, keldrid olid kasse täis. Seda enam pole ja see on kõige olulisem areng! Inimesed ka sotsialiseerivad, tegelevad lemmikloomadega rohkem, paremini ja kvaliteetsemalt. Veel 15 aastat tagasi pidi Piritale metsajooksu tegema minnes igaks juhuks gaasi vöö külge siduma, täna enam mitte!

Ja veel, väike asi, mis küll maailma ei muuda, aga rõõmu teeb – inimesed korjavad oma loomade tagant, ja siin võiks parafraseerida president Rüütli kunagi öeldut – “suurtel kiirustel ja hulkades”, julgad kokku! See tähendab, et lemmikloomapidamise kultuur peegeldub inimeste teadvuses vaid oma puugikogujast kaugemale, ühiskonnale, ümbritsevale. Nad on õppinud hoolima ka teistest, keskkonnast, milles nad koos oma lemmikuga elavad. Täispunktid!

Kui saaksid Eesti seadusandluses või loomapidamiskultuuris midagi muuta, mis see oleks?

Kõigepealt julgeks soovitada, et inimesed ärgu võtku lemmiklooma! Kui see ei sobi ja lemmiklooma võtmise peale ikka mõtlema hakkate, lugege kõigepealt kümneni ja hingake rahulikult! Mõelge läbi kõik kõige pisemad detailed – alates sellest, millistesse tingimustesse te sõpra tahate tuua kuni selleni, mis te siis teete, kui kaheks nädalaks Kanaaridele sõidate, või kes temaga külmal ja vihmasel novembrihommikul kl 06:30 välja pissile läheb. Kui sõrm ka pärast sihtimist päästikule jääb, andke tuld!

Ja kui märkate meedias taas mõnda valusat lugu loomade väärkohtlemisest, hoolimatust käitumisest nende tervise ja heaoluga, toetage enda valikul mõnda loomade varjupaika. Omast kogemusest tean, et seal ollakse õnnelikud iga täiendava euro ning selle eest ostetava ravimi või purgitäie koeratoidu üle. Veel õnnelikumad ollakse aga ilmselt selle üle, kui varjupaigaloomad endale päriselt hooliva uue kodu ja pererahva leiavad.