Viljandi varjupaiga auto sõitis välja. Kohale jõudes selgus tõsiasi, et väljakutse tegija oli jaanipäeva tähistamist võtnud tõsiselt, oma korterisse läinud ja magama jäänud, temaga kontakti saada ei õnnestunud. Ilus suur valgekirju kassipoiss põõnas rõõmsalt viimastes päikesekiirtes mõnuledes murul ning rahulik jaanikuu õhtu kulges idüllilises Puurmani alevikus vaid pääsukeste rõõmsa sädina saatel. Ei olnud kuskil ründavat looma, ei olnud kassi poolt vigastatud inimest. 

Naabritega vesteldes selgus, et väljakutse tegija oli oma koeraga õues käinud, kass nägi koera ja tõmbas seljakarvad turri. Tuli välja ka see, et kass on majade vahel juba pikalt elanud ning omanikku tal enam ei olegi. Pilt selge, kass kaasa ja Viljandisse. 

Vahepeale jääb nüüd 574 päeva. Selle ajaga sai Puurmani kass omale Viljandi loomade varjupaigas nime Meelis, isikliku kiibi, kõik vajalikud parasiiditõrjed ja vaktsiinid ning korduva kliinikukülastuse. Mitte tervise pärast, oh ei. Meelis poiss oli igati terve. Mõistatus oli hoopis Meelise kiirelt kerkiv kehakaal. Korduvad uuringud kliinikus selgitasid hoopis välja, et meie varjupaiga pehmetel patjadel lebades ja head-paremat piiramatult süües ei suutnud Meelis mõistliku toidukogusega piirduda. Õnneks kehakaal stabiliseerus pärast toiduvahetust. Vahepeal sai Meelis käia ka hoiukodus "paastulaagris".

16. jaanuaril algas Meelisel aga täiesti uus elu, ta sai omale päris oma perekonna ja kodu. Imelist uut algust sulle meie kõigi lemmik!

Uus kodu kirjutab Meelise kohta: "Meil on ülimalt hea meel, et Meelis meile elama tuli. Tundus, et ta harjus kohe ära. Kuidagi väga sujuvalt on kõik päevad läinud. Esimesel päeval ta muidugi sõi vähe aga nüüd on kõik normis. Anname dieettoitu 60g päevas. Nuruda ta oskab aga saab aru, kui rohkem ei ole midagi tulemas. Selles osas olen ma konkreetne ja õnneks ta saab aru.Kaisupoiss on ta väga. Paistab, et harjus meiega hästi. Esimene pool ööd oli meil magamistoas, aga kuna ma olen kerge unega, siis otsustasin, et teeme ikka samamoodi nagu ta kasuperes vahepeal oli. Suures toas on tal aknalaual oma pesa, kus talle meeldib magada. Kraapimispuust ja mänguasjadest pole ta suurt lugu pidanud siiani. Aga sabarakk on ta väga.Hommikul käib mul tund aega kannul, kuni on aeg väike Kristo üles äratada ja siis ronib ta talle teki alla. Hetkel muud ei oskagi öelda. Tore on. Suur aitäh teile! Oleme leidnud armsa ja oodatud pereliikme. Kristo ütleb iga päev, et Meelis on nii armas kass."

Sari "Unustamatud lood" on pühendatud neile loomadele, kes on vajutanud meie hinge eriti sügava jälje. Olgu siis põhjuseks suur rõõm nende uue kodu üle või kaotusevalu. Vaata kõiki lugusid siit.

Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.