Tuks jõudis varjupaika 2018. aasta varakevadel. Varjupaigatöötajate pingutused koeraga kontakti saamiseks kandsid lõpuks vilja ja Tuks hakkas kuudist väljas käima. Kui omade vastu oli usaldus juba tekkinud, siis niipea, kui tuli keegi võõras, oli koer nagu tinatuhka kadunud ja kükitas kuudis. No kuidas sa sellisele koerale uut kodu otsid, olid varjupaiga töötajad nõutud. Kuniks ühel päeval tuli varjupaika Edgar, kes ütles, et ta tuli just spetsiaalselt külla Tuksile. Lasemegi Edgaril jutustada oma loo, kuidas nad Tuksiga südamesõpradeks said.

Edgar rääkis, et ta töötab ajakirjanikuna ja hoiab silma peal ka kolleegide tegemistel. See oli 2019. aasta detsembris, kui Postimehe portaal sõbranna.elu24.ee avaldas 100 lemmiklooma pildid, kes varjupaikades pikisilmi oma uut kodu ootavad. Sellest galeriist kinnitus Edgari pilk Tuksi sõstrasilmadesse ja enam ei lasknud teda mõte koerast enam lahti. Et 2020. aasta võeti vastu Riias, siis uue aasta 2.jaanuaril otsustas Edgar tagasi Tallinnasse sõita läbi Valga, et koera päriselt näha. Kohapeal sai selgeks, et nii lihtsalt need asjad ei käi. Edgar sai teada, et enne on vaja võita koera usaldus ja see ei käi nipsust. Kuidas siis edasi? Saabus koroonakevad ning Eesti läks lukku. Et veidigi ringi sõita ja pead töömõtetest vabaks tuulutada, kasutas Edgar kavalalt seda aega Valga vahet pendeldamiseks. Kaks-kolm korda kuus istus Edgar Tuksi kuudi ees ja tegi koeraga juttu ning lõpuks ei suutnud Tuks enam vastu panna. Ühel päeval tuli ta kuudist välja, sest pidi nägema, kes see inimene on, kes nii järjepidevalt üritab temaga jutule saada. Siis tulidki juba esimesed paid ja esimesed jalutuskäigud – sõprus oli saanud alguse. Selleks oli kulunud kümneid päevi ja tuhandeid kilomeetreid, kuid seda tugevam oli tunne, et Tuksist saab Edgari koer.

Kuidas aga saada kinnitust, kas koer ikka tahab Edgariga koos Tallinnasse sõita? Kevadest oli saanud suve lõpp, mil Edgar oli jälle Tuksil varjupaigas külas ning koos mindi jalutama. Edgar mõtles, et teeb autoukse lahti ja vaatab, mis edasi saab. Tundus, et Tuksi jaoks ei olnud loomulikumat asja, kui ukse avamise peale autosse hüpata – ei mingit hirmu. Siis oli selge, et edasine teekond kulgeb kahel sõbral ainult koos. Esialgu oli pigem Edgaril veidike hirm, kuidas koer Tallinnas hakkama saab, kuid selleks ei olnud mingit põhjust. Tuks kohanes väga hästi ja käitus väärikale vanahärrale kohaselt, justkui oleks ta kogu oma elu suurlinnas elanud.
Nüüdseks on Edgar ja Tuks koos elanud pea neli kuud. Inimpelglikust Tuksist on saanud koer, kes on harjunud, et teda silitatakse. Kui Edgar on tööl, siis Tuks magab. Õues käies koerahärra jalutab viisakalt rihmas ja koerteplatsil, kus on võimalik ta rihmast lahti lasta, siis Tuks lausa lippab. Kui Edgaril seisab ees pikem tööpäev, siis ei ole tal Tuksi pärast vaja muret tunda, sest sugulaste ringis on tekkinud lausa väike konkurents – igaüks tahab olla just see, kes Tuksi sel päeval hoiab ja tema eest hoolitseb. Endine nähtamatu koer on võitnud nii paljude inimeste südamed. Edgar lõpetab oma jutu sõnadega: “ Ja Valga varjupaigas on praegu veel kaks väga toredat koera, kellele ma kohe kodu pakuks, aga ei saa, sest elan Tallinnas.”

Küsimuse peale, miks Edgar just Tuksi valis, vastas ta, et tahtiski pigem eakat koera, sest kui ta on tööl, siis seeniorkoer meelsasti magab ja pikutab. Noor koer seevastu vajab niivõrd palju rohkem tähelepanu ja tegelemist, et ta ei suudaks talle seda tagada.

Lisame, et meie meelest on Edgar Tuksi jaoks superkangelane, sest ei ole üllamat tegu, kui pakkuda seeniorkoerale vanaduspõlve veetmiseks päris oma kodu. Koera jaoks on ülim, kui ta veel saab oma eluajal nautida kodusoojust.

Selleks päevaks, kui Tuks koduteed alustas, sai tal varjupaigastaaži 928 päeva ehk kaks ja pool aastat.

“Aega läheb, aga asja saab,” ütleb eesti vanasõna. “Aega läheb, aga koer saab lõpuks oma uude koju,” ütleme meie.