Kasside konfliktid on peredes tavaline probleem ja langetavad nii mõnigi kord kasside elukvaliteeti ning päädivad vahel isegi sellega, et pidevast kassikontserdist tüdinud omanikud loobuvad oma hoolealusest. Loomaarstid teavad rääkida, et pidev sotsiaalne stress võib süvendada või hoopistükkis tekitada stressist tulenevaid haigusi.

Armastavad ja pühendunud kassiomanikud ei vaata niisama pealt, kuidas üks kassidest end teise hirmus keldrisse või mõnda tuppa ära peidab. Kassidevahelise sotsiaalse stressi tagajärjed võivad olla vaevumärgatavad – näiteks ei pruugi üks kassidest iialgi tõsta oma jalga tuppa siis, kui teine kass parajasti seal viibib. Või siis lahkub sealt kohe, kui teine sisse tuleb.

Paljud meie kliendid on rääkinud lugusid sellest, kuidas ühe kassi tervis on pärast teise surma tunduvalt paranenud, eriti kui see kass elas enne pidevas hirmus. Omanikud ei pruugi märgatagi, kuidas üks kassidest püüab end teise silmis märkamatuks muuta, enne kui kassid mingil põhjusel lahutatakse.

Nõuandeid kahe kassi pidamiseks

Igaüks, kes soovib näha kasse rahulikult koos elamas (või vähemalt teineteist välja kannatamas), peaksid teadma midagi ka kaslaste sotsiaalsusest.

Kodukassi metsikud eellased olid öise ja üksildase eluviisiga. Emasloomad suutsid järglased üles kasvatada ka teiste abita. Kodustamise tagajärjel on kassid õppinud leppima ka teiste isendite olemasoluga, kuid erinevalt koertest ei ole neil arenenud keerukamaid sotsiaalseid mehhanisme, mis võimaldaksid grupiliikmetel harmooniat saavutada ja seda ka hoida.

Seetõttu on kassidel konfliktide tekkides neid palju raskem lahendada ja sõbrad olla. Sellepärast ongi äärmiselt tähtis taolisi konflikte juba eos ennetada.

Kodukassidevahelised konfliktid tekivad enamasti isikliku territooriumi, mitte võimupositsiooni üle. Seda on oluline teada, sest see, mida omanikud konfliktide ennetamiseks ja nende lahendamiseks ette võtavad, peab põhinema põhjuste õigel hindamisel.

Näiteks ei ole mingit põhjust ühe kassi võimu toetada, nagu seda vahel populaarsetes raamatutes soovitatakse. Kassiomanikud peaksid hoopis aitama oma hoolealustel negatiivseid kogemusi vältides vajalikku distantsi hoida, üksteisega harjuda ja üksteist usaldama õppida.

Kasside käitumist jälgides on võimalik ka probleemide algeid märgata ja kindlaks teha, ega keegi neist teistega kokkupuuteid ei väldi. Teine asi, mis peaks ettevaatlikuks tegema, on mäng, kus kõik osapooled ei osale vabatahtlikult. Kui ühte kassi aetakse pidevalt taga, aga ta ei ole ise kunagi tagaajaja, on asi ilmselt mängust märksa tõsisem.

Omanikel, kes märkavad muret tekitavaid käitumismustreid, on mitmeid võimalusi, kuidas edasi tegutseda. Kui kass muutub äkitselt agressiivseks või närviliseks, lõpetab söömise, hakkab territooriumi märgistama või ei kasuta enam oma liivakasti, tuleks pöörduda loomaarsti poole. Muutused käitumises võivad viidata sotsiaalsele konfliktile, aga need võivad olla ka mõne haiguse tunnuseks. Loomaarst aitab sel juhul kõrvaldada võimalikud meditsiinilised põhjused.

Kui kassid sõna otseses mõttes kaklevad, tuleb nad otsekohe lahutada. Omanikud peaksid abi otsima kvalifitseeritud asjatundjalt, kellel on erialane haridus ja teadmised-kogemused kasside käitumisest.

Kuidas tekitada turvalisi kohti

Kui omanik märkab kasside vahel hõõrumist, mis ei ole siiani veel kaklusega lõppenud, võiks kodus teha teatud muudatusi, mis aitaksid kasside vahel suuremat distantsi tekitada.

Esiteks võiks üle vaadata, kas kassidel ikka on piisavalt peidukohti. Rääkisime hiljuti ühe naisega, kes pani oma linnakodu põrandale vaid väikese puuri ja paar paberkotti ning märkas kohe, kuidas tema kasside sisisemismatšid jäid tunduvalt harvemaks.

Üks kass taganes puuri, kui teine teda taga ajama hakkas, ja puur pakkus talle teise eest piisavalt kaitset. Kuigi hiljem tuli teha veel teisigi muudatusi, piisas sellest ometi tagaaetava kassi elu hõlbustamiseks.

Teine viis pelgupaiga tekitamiseks on paigaldada siseustele spetsiaalsed magnetiga kassiluugid. Neid hoiab kinni tugev magnet, mille mõju kaob kokkupuutel kaelarihmaga, mida üks kassidest kannab. Luuk magamistoa-, kodukontori- või sahvriuksel lubab sinna siseneda vaid kaelarihmaga kassil. See pakub kassile, kellel on probleeme, suurepärast pelgupaika.

Ühes vähestest kodukassidega seotud uurimusest leidsid teadlased, et kodukasside populatsiooni tihedus on sada korda suurem vabaduses elavate kassikolooniate omast. Sotsiaalsed konfliktid on seega kergemad tekkima, sest kodukassid ei saa end teistest distantseerida viisil, nagu õues elavad kassid seda teha saavad.

Kuigi varjupaigad on ikka soovitanud kasse toas hoida, tuleb siiski tunnistada, et välitingimustes on kassidel lihtsam vältida neid isendeid, kellega nad läbi ei saa. Kui omanikul on mitu toas elavat kassi, peaks ta olema konfliktide vähendamisel eriti tähelepanelik.

Kuigi kasside vabalt õue hulkuma laskmine on äärmiselt riskantne ja me ei soovitaks seda iial, võib mõnel kassil sellest ainult kasu olla, kui nad järelvalve all ja piiratud territooriumil välja lasta.

Üks viis, kuidas kass ohutult õue viia, on rihma ja näiteks spetsiaalsete trakside abil. Teine võimalus on aedikud, mis koosnevad erinevatest võrguga piiratud osadest ja mida saab eri suuruses kokku panna. Neid vahendeid võib kasutada ka selleks, et kasse järelvalve all teineteisele tutvustada. Need võimaldavad kassidel teineteist näha, kuid mitte väga lähedale minna. Trakside olemasolu korral võib kassid mõne liikumatu eseme külge kinnitada, et loomad teineteist näeksid, aga liiga lähedale ei pääseks. Eraldi, kuid lähestikku paiknevad suletud osad võimaldavad kassidel teineteise kohaloluga tülli pööramata ära harjuda.

Jaga ja valitse

Konflikte maandab edukalt ka mitmete liivakastide paigutamine erinevatesse kohtadesse.

Kui liivakastid on kõik ühes kohas kobaras koos, võib üks kass end niimoodi istuma sättida, et teine kass peab kastini pääsemiseks temast mööda minema. See võib jällegi tekitada nääklusi ja probleeme tuppa sirtsutamisega.

Paljud kassiomanikud panevad liivakastid keldrisse, kuid trepid on ideaalne koht, kus üks kass saab teist varitseda. Kuna üks kass ei saa olla samal ajal kahes kohas, tagab mitme liivakasti hankimine kõikidele kassidele turvalise ligipääsu.

Sama reegel kehtib ka toidu- ja jooginõude kohta. Kui kasside söögiaegadel ei ole piiranguid, peaksid nõud asetsema mitmes erinevas kohas. Ideaalne lahendus oleks muidugi see, kui üks nõu paikneks kohas, millele pääseb ligi vaid üks kassidest. (Näiteks ei suuda vana kass hüpata nii kõrgele kui noor ja ühe nõu asetamine sellisesse kohta tagab nooremale kassile rahuliku söömaaja.)

Kui omanik annab kassile konservtoitu või aeg-ajalt ka erinevaid maiuseid, võib ka nende abil kasside läbisaamist parandada. Aseta konservtoit või maius eraldi nõudesse. Nõud peaksid esialgu asetsema teineteisest piisavalt kaugel, et kassid saaksid rahulikult süüa. Nõusid võib iga päev veidi lähemale nihutada, kuni kassid söövad rahulikult kõrvuti. See meetod aitab kassidel seostada häid asju (toit) teiste kasside kohaloluga. See ei pruugi lahendada kõiki probleeme, aga see on siiski hea algus.

Mõned kassid ei harju teiste kassidega iialgi ja ekstreemsematel juhtudel tuleb ühele neist leida teine kodu. Kasse ettevaatlikult tutvustades, nende käitumist mõistes ja kodus paar lihtsat muudatust tehes, saavad omanikud siiski kasside lepitamisel olulist rolli mängida.

Kuidas tutvustada uut kassi?

Paljusid kassidevahelisi konflikte võib ära hoida, tutvustades neid teineteisele viisil, mis hoiaks ära nende muutumise kartlikuks või agressiivseks.

Soovitusena uue kassi omanikele tasub mainida, et kahte võõrast kassi ei tohiks kunagi lihtsalt niisama vastamisi seada, et lasta neil omavahel ise piirid paika panna. See lõpeb tõenäoliselt katastroofiga. Kassiomanikud peaksid järgima alljärgnevaid nõuandeid. Need kehtivad ka juba olemasolevate kasside kohta, kes omavahel läbi ei saa. Järkjärguline taastutvustamine võib aidata pingeid maandada.

• Kui tood uue kassi koju, ära lase teistel kassidel teda näha.

• Pane uus kass eraldi tuppa ja varusta ta kõige olulisega – toidu, vee, liivakasti, ronimisposti ja mänguasjadega.
  

• Võta mitu vana rätikut või pesulappi ja hõõru nendega kõiki kasse.

• Pane rätik, millel on uue kassi lõhn, majas nendesse kohtadesse, kus teised kassid käia armastavad (puhkenurka, toidunõu alla, endale sülle).
  
• Vii rätikud, millel on teiste kasside lõhn, uue kassi tuppa.
  

• Vaheta tihti asukohti. Vii vana kass uue kassi tuppa ja luba uuel kassil sel ajal oma uue koduga tutvuda.

• Korralda järelvalve all kasside kohtumisi, teine teisel pool ust.

• Julgusta mõlemat kassi enda uksepoolele lähenema, premeerides neid selle eest millegi heaga ja aidates neil õppida nii teineteist meeldivate asjadega seostama.
  
• Kassid peaksid jääma teineteise lõhna tundes ja teineteist kuuldes rahulikuks. Alles siis võib neil lubada teineteisega kohtuda.
  

• Luba kassidel alguses teineteist näha vaid läbi pisikese ukseprao.

• Kui kumbki kass ei karda ega ole agressiivne, võib lubada neil järelvalve all kohtuda.
  

Artikli autor on 

Koos abikaasa Daniel Estepiga PhD juhivad nad Littletonis Colorados loomade käitumiskeskust (Animal Behavior Associates) ja korraldavad veebis aadressil BehaviorEducationNetwork.com loomaekspertidele e-õpet. Loomaomanikke koolitatakse aga aadressidel HelpingKitty.com ja HelpingFido.com.

Tõlgitud ajakirjast Animal Sheltering Magazine, artikkel ilmus ka meie ajakirja Käpa all 2012/1 numbris.