Kui Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonna õppejuht, hipsteri-hingega Triinu Priks 2005. aastal

tollasesse Viljandi loomade varjupaika jõudis, ei osanud ta arvata, et sellest saab tema elus pöördeline moment. 

Tol ajal ei olnud varjupaikades kombeks loomi ravida, vaktsineerida ning üle 14 päeva hoida. Loomad kadusid, järgmisel päeval neid lihtsalt ei olnud. Triinu astus Eesti Loomakaitse Seltsi liikmeks, sai mõttekaaslastega kokku ning pressis ennast varjupaika appi. Vastuseis oli üüratu, keegi ei saanud aru, mida ja miks nad teha tahavad. Kuid tollased «lumehelbekesed» olid järjekindlad. Nad tõid toiduabi, mille loomakaitse selts organiseeris Soomest, ostsid ise süüa ning hakkasid otsima loomade kuulutamisvõimalusi.

Pärnu linn oli andnud varjupaigale kasutada linna kaetud prügilast ühe osa ja sellel seisis vana rongivagun ja päevinäinud hamburgeriputka, mis oli korraga kõigeks – kehvema tervisega kasside majutamiseks, kontoriks, köögiks ja laoks. Kätepesuks oli seina peal tilaga anum, millesse tuli vesi tassida ja samamoodi tuli solgivesi ämbriga välja viia. Soojast voolavast veest ei osatud unistadagi. Vanas rongivagunis olid siseboksid koertele ja nende kohal boksid kassidele. Vagunit köeti raudahjuga, millel pidi talvel pidevalt tuld all hoidma. Ei olnud harvad juhud, kui ka külmal talveööl käidi veel varjupaigas ahju kütmas, et loomadel külm ei hakkaks. Hea koht, kus ka kuningas jala käib, oli puidust putka kontori ees, seal pidi hakkama saama nii suvekuumuses kui ka talvekülmaga. Aja jooksul saabus platsile erinevaid kuskilt üle jäänud soojakuid. Nii said kassid endale karantiini. Siis saadi juurde soojak, kuhu panna mõni koer karantiini ja siis veel üks puidust putka, milles sai hoida kasse, ja nii edasi ja nii edasi. Kord tuli üks perekond, kes soovis aidata ja nii ehitasid nad valmis katustega aedikud koertele, mis seisavad tänini. Üks suur ettevõtmine oli kahest merekonteinerist nn koeramaja ehitus, mis kestis mitu aastat. 

Täna on varjupaiga territooriumil kasutuses 11 soojakut ja kaks merekonteinerit. Koertele on koertemaja kuue siseboksi, pesuruumi ja toidulaoga. Kassidele on eraldi kaks karantiini ja kassimaja, kus on neli tuba kasside vabapidamiseks. Veterinaar toimetab eraldi soojakus ja lisaks on nelja toaga taastusravi erikohtlemist või ravi vajavate loomade jaoks. Loe Pärnu varjupaigast pikemalt meie blogist. 

Viljandis kulus kaks aastat, enne kui saime endise varjupaiga pidajaga kokkuleppe, et ta annab loomad peale 14 päeva kohustuslikku pidamist meile üle. Järgnes käik linnavalitsusse, kus palusime pinda, et annetuste toel loomi hoida ja kodud leida. Nii juhtuski, et 2007. aastal jättis Triinu oma palgatöö ja asus vabatahtlikuna linnavalitsuselt rendile saadud uste-akende, elektri ja veeta majas loomade varjupaika rajama. 2008. aastal kuulutas linn hanke, mille Varjupaikade MTÜ kui ainus pakkuja võitis. Äkki seisime silmitsi reaalse vajadusega loomi püüda, majutada, toita ja ravida. Kogu stardikapital koosnes tahtest midagi muuta ning paarist õuel seisvast kuudist. Palgad olid väikesed ning suur osa sellestki piskust kulus ehituseks. 10 aastat elasid kassid soojakutes, nüüd on meil riigihanke perioodiks antud kasutada kõik varjupaiga kinnistul olevad 3 hoonet, mille oleme oma jõududega varjupaiga pidamiseks vajalikku seisukorda viinud.

2009ndaks aastaks, kui Valga linnavalitsus pöördus meie poole ettepanekuga hakata Valgas loomade varjupaika pidama, oli Varjupaikade MTÜ tegutsenud juba kaks aastat oma kolmes varjupaigas. Võtsime väljakutse vastu, sest õhin oli suur ja Valgast sai meie neljas pereliige.

Valga varjupaiga asukoht, kus seni oli toimetanud üks kohaliku omavalitsuse koosseisuline töötaja, jäi samaks. See, milline nägi välja varjupaik toona, 11 aastat tagasi, erineb nagu öö ja päev sellest, milline on varjupaik täna. Algselt oli platsi peal ainult väike viilkatusega majake, kuhu sisse astudes ei näinud sõrme ka suhu pista, sest nii pime oli. Eestoas oli neli koeraboksi ja ruumi aknad olid kinnilöödud. Kassid olid paigutatud kahte väiksesse tuppa. Aias oli paar koeraaedikut. 

Kasside tarvis sai ostetud, remonditud ja sisustatud soojakud ning ehitatud nende külge välialad. Majas lasime valguse tuppa ja tegime ruumides kapitaalremondi. Koertele sai ehitatud korralikud väliaedikud ja soojustatud kuudid. Suur panus oli toredatel ja tublidel inimestel, kes tulid appi vabatahtlikena ja aitasid nii tööjõu kui rahaga.

Täna toimetab maja eestoas juhataja klientidega, tagatoas on veterinaariruum ja ühte tuba jagavad töötajad kassipesakondadega, kui on nn kassipojahooaeg ning varjupaik on kodututest punnis. Veel on meil kaks soojakut väliaedikutega, kus elavad kassid vabapidamisel ja lisaks on kassidele eraldi karantiinisoojak. Koertele on tänu Doktor Sterni fondile kolme siseboksiga soojak ja 16 soojustatud kuutidega väliaedikut.