Krista Lensin: “Just loomad õpetavad meile inimlikkust”

Teletoimetaja Krista Lensini jaoks ei ole loomaarmastus midagi, mis oleks tekkinud elu

jooksul – see on olnud temas juba sünnist saadik. See on loomulik osa tema olemusest, mis saadab teda lapsepõlvest tänaseni. „Mul vedas, et kasvasin peres, kus loomad olid alati oodatud,“ räägib ta. „Võib-olla ka seetõttu, et ma ise olin valmis nende eest hoolitsema. Aga ma ei mäleta mitte ühtegi hetke, mil meie peres oleks tekkinud küsimus, kas loom võib meie koju jääda. Vastus oli alati “jah!”.“

Üks eredamaid mälestusi pärineb ajast, kui Krista oli kuueaastane. „Tõin tänavalt koju ühe
krantsi ja ütlesin, et tema jääb nüüd meie juurde. Temast sai meie Topi.“ Sealt edasi hakkas
loomade ring aina laienema – kassipoeg, kutsikad, papagoi, hamstrid, kanaarilind ja isegi siil,
kelle Krista isa leidis tee äärest uimasena ning kes seadis end sisse riidekapis.
Nende peres toimis see kõik väga loomulikult ja harmooniliselt. „Papagoi ei elanud meil
puuris, vaid lendas vabalt ringi. Hommikuti tuli ta õla peale. Hamstrid jalutasid mööda tuba
ja keegi ei pidanud seda probleemiks, isegi mitte koerad. See oli täiesti fantastiline ja nii me
kõik koos toimetasime.“ Tagantjärele mõeldes on Kristale selge, et loomad ei olnud tema elus
kunagi lihtsalt taust, vaid keskne osa tema identiteedist. „Ma olen alati teadnud, et see olen
mina, kes nende eest hoolitseb. Ja ma teen seda südamest. Mulle väga meeldib loomade
keskel olla.“ Ta meenutab isegi lapsepõlve fantaasiamaailma, kus tal oli kujutletav sõber –
suur koer, kellega Krista ringi jalutas. „Kui ta tuli minuga lifti, siis teised pidid talle ruumi
tegema. Ja tal oli maas isegi oma kauss. Olin siis kõigesti 3-aastane. Loomaarmastus oli
minus olemas sellest hetkest, mil ma sündisin.“

Loomad kui õppetund ja tugi

Aastate jooksul on loomad Kristale andnud midagi, mida tema sõnul on keeruline kirjeldada.
„See, mida loomad õpetavad - see jäägitu armastus, siirus ja truudus - see on midagi
fantastilist. Neil on meeletu oskus kõike andestada.”
Täna on Krista kahe päästetud galgo ehk Hispaania hurda omanik. Tegemist on iidse
jahikoerte tõuga, kelle saatus on sageli väga traagiline. Mõned jahimehed vabanevad
traditsioonide kohaselt koertest erinevatel julmadel viisidel niipea, kui jahihooaeg lõpeb.
Arvatavalt tapetakse niiviisi kümneid tuhanded galgosid, mõnedel andmetel isegi kuni 100
000 koera aastas. Paraku on Hispaania seadusandluse järgi galgod töökoerad ega käi seega
lemmikloomi julma kohtlemise eest kaitsvate seaduste alla.

Võime andestada ning taas usaldada on Krista jaoks eriti nähtav tema päästetud koerte puhul.
“Neid on seal Hispaanias piinatud, neid on pekstud, nad on alatoitunud, armides – ja kõike
seda on nendega teinud inimesed. Aga kui ulatad neile abikäe, kui näitad neile armastust ja
hoolt, siis näed, kuidas nende hing rahuneb ja kuidas nad hakkavad ennast koduselt tundma
ning kuidas see hirm inimese vastu, kes tegelikult on talle nii palju haiget teinud, ununeb.
Siiras, ehe, aus, truu olemine – armastan seda väga loomade juures ja pean seda kõike ääretult
oluliseks ka oma elus.”
Krista ei varja, et loomad on olnud tema jaoks ka emotsionaalne tugi elu keerulisematel
perioodidel. „Kui on olnud raske või kurb - lahkuminekud, keerulised ajad, skandaalid - siis
minu esimene mõte on alati olnud, et jumal tänatud, et mul on kodus koer. Jumal tänatud, et
mind ootab keegi, kes kindla peale mind alati ootab ja armastab!”

Krista lähedased ja sõbrad on harjunud sellega, et tal on alati kodus mõni loom. Ja nad
teavad, et need loomad on Krista jaoks pereliikmed. „Kui inimene ütleb, et ta ei armasta loomi, siis mul ei ole temaga tegelikult millestki rääkida. Ja kui minu ellu peaks tulema mõni meesterahvas, kes näiteks ütleks, et ta ei hooli loomadest või et koer ei tohi tuppa tulla, siis see suhe lihtsalt ei toimiks. Kui inimene on loomasõber, siis ta on minu sõber ja kui ta seda ei ole, siis ta ei saagi saada minu inimeseks.“

Hingeloom Lõvi

Krista elus oli eriline koht tema eelmisel koeral Lõvil – Rodeesia ridgebackil, kellega
kohtumine toimus aastaid enne, kui koer ise tema ellu jõudis. „Nägin seda tõugu esimest
korda Ameerikas. Üks naine tuli koos tohutult suure isase koeraga butiiki, kus ma töötasin.
Koer lihtsalt heitis põrandale pikali, sirutas käpad ette ja vaatas jäägitult ainult oma perenaist.
Ma küll püüdsin selle koeraga kontakti saada, aga tal oli minust täiesti ükskõik. See jäägitu
rahu ja väärikus temas täiesti lummasid mind ja see koer jäi mulle meelde.”
Aastaid hiljem, kui Krista oli Eestisse naasnud, sai sellest mälestusest reaalsus. „Kui lõpuks
koera võtta otsustasin, siis teadsin, et see saab olema just see tõug.“ Lõvi ei olnud tema jaoks
lihtsalt lemmikloom. „Ta oli minu hingeloom. Sellise suure koera rahu, usaldus ja oskus olla
nii vägev kaaslane oli minu jaoks tõeline elukogemus. Ta jumaldas mind ja ainult mind, aga
samas pidas lugu ka minu pereliikmetest. See oli loom, kes õpetas mulle julgust teha
suuremaid samme.“
Lõvi elu lõpp oli pikk ja keeruline. Tema seljaaju lõpetas töötamise ning liikumine muutus
järjest raskemaks. „Ma hoolitsesin tema eest iga päev. See oli füüsiliselt ja emotsionaalselt
väga raske, aga mitte kordagi ei tekkinud tunnet, et ma ei taha seda teha.“ Kuigi väljastpoolt
tuli palju igasuguseid arvamusi, oli Krista teadliku loomaomanikuna oma otsuses kindel. „Ma
teadsin, et ma saan aru, millal on õige aeg.“
See hetk saabus 2023. aasta kevadel. „Olin sõbranna juures maal, päike paistis. Mulle
meenus, kuidas me kõik need aastad olime Lõviga seal olnud, aga Lõvi oli samal ajal hoopis
oma kodus põrandal mähkmetes. Ma tõusin püsti ja ütlesin sõbrannale, et enam nii edasi
minna ei saa.”
Krista otsustas lasta Lõvil lahkuda kodus, talle tuttavas keskkonnas. “Lõvi lahkumine õpetas
mulle täiesti ootamatult ühe teadmise, mille võtsin terveks eluks endaga kaasa, igasse hetke.
Nähes tema elutut keha, sain sajaprotsendiliselt sel päeval aru, et minu koera seal enam ei ole
– minu koer on kuskil pilvepiiril ja jookseb täie jõuga nelja jala peal nii, nagu ta tahab ja
oskab, nii, nagu ta oli seda 12 aastat teinud. Aga selles kehas teda enam ei olnud. Ja see
kohutav valu kadus minust. Ma teadsin, et me olime teinud kõik, mida saime, aga vanadus ja
haigus viisid selle looma. See keha, mis alles jääb, ei ole seotud selle imeilusa hingega, kes nagunii on kuskil meid valvamas. See oli edasiviiv jõud – ent pärast seda oli meeletu lein. Me saatsime tuha lendu kohas, kus Lõvi armastas joosta. Kodu oli tühi.”

Teine võimalus – nii koertele kui ka endale

Krista andis endale aega. „Lein tuleb läbi elada. Sa ei saa sellest mööda minna.“ Mõte aidata
Hispaania galgosid oli temas olemas, kuid ta ei kiirustanud. Siis tuli hetk, mis muutis kõike.
„Ühel hommikul, kui Lõvi surmast oli möödas poolteist aastat, mõtlesin kohvi juues, et ehk
peaksin kunagi pakkuma galgodele hoiukodu – võib-olla saan selle abil oma leinaga lõplikult
paremini hakkama, ja samal ajal ka head teha – sest Lõvi oleks minu üle uhke.” Pool tundi
hiljem helises telefon ja inimene, kes tegeleb galgode päästmisega, palus Kristalt, kas ta saaks
pakkuda hoiukodu ühele koerale. “Ma olin keeletu, sest ma olin esimest korda selle mõtte
oma peas läbi mõelnud alles pool tundi tagasi. Seda varianti, et ma teda ei võta, ei olnudki
olemas. Nii jõudis meie ellu Ash.”
Kui koer Krista juurde jõudis, mindi esimese asjana koos tütre ja koeraga jalutuskäigule.
„Panime talle jope selga ja läksime jalutama. Koer vaatas mulle sügavalt silma. Väljas oli
veel külm ja ta toetas end hästi kõvasti minu vastu. Jalutasime rahulikul sammul niimoodi, et
koer hoidis end vastu mu säärt. Ma tundsin rõõmu ja soojust. Mul tuli kõik meelde – milline
koeraomanik ma olen eluaeg olnud ja kuidas ma armastan loomi. Mul tekkis tunne, et see
koer vajab minu abi ja toetust.”

Peagi tuli tema ellu ka Neal – vanem galgo, kes oli juba mitmes kodus olnud. “Neal andis
samamoodi esimesest hetkest peale meile mõista, et ta on nii tänulik ja ta nii väga tahab meile
jääda. Neal oli juba eelnevalt olnud mitmes kodus, kuid ei leidnud kuidagi seda oma peret.
Võtsin ta oma hoiukodusse. Olin kindel, et kahte koera ma päriseks endale jätta ei saa ja
arvasin, et elu kahe koeraga on keeruline.”
Isa haigestumine tõi aga Kristale taipamise. “Käisin oma isa haiglas vaatamas. Kui koju
jõudsin, tuli Neal koridori ja pani oma pea mulle sülle. Ma vaatasin seda vanemat koera ja
mõtlesin: “Kuhu sa, kullake, lähed? Kes on see inimene, kes mõistab su hinge? Sa oled juba
käinud käest kätte – kas mina pean su ära andma? Kes on see inimene, kes su võtab?” See
hetk pani kõik paika. Mitte ühtegi sekundit elus ei ole ma kahetsenud, et mul on tänaseks
kaks galgot.”

Elu päästetud koertega

Hoolimata hirmudest, mis päästetud loomadele kodu pakkumisega sageli kaasas käivad, on
Krista kogemus olnud teistsugune. “Väga palju küsitakse, mis on olnud meie väljakutsed
seoses päästetud koertega. Jään vastuse võlgu, sest meil ei ole olnud mitte ühtegi väljakutset.
Nad on mõlemad käitunud hästi. See tõug on fantastiline.”
Galgod ei vaja tema sõnul palju – vaid võimalust joosta ja seejärel rahus puhata. „Nad
armastavad lihtsalt olla diivanil, sinu kõrval, rahulikult. See rahu ja kuninglik elegantne olek
nende koerte puhul on nii võluv. Vahel ma olen kodus ja vaatan neid ja tuleb hingerahu. Kui
koju tuled, on sul ootamas kaks tänulikku, õnneliku ja armastavat silmapaari, nuhutavat nina ja lehvivat saba. Sa tead, et keegi nii ootab sind ja tunneb südamest rõõmu, et sa olemas oled.
See jäägitu tingimusteta armastus, mida need koerad annavad, on imeline.”
Krista sõnul on kõik see, mida Ash ja Neal talle täna pakuvad, kõige parem asi, mis tema elus
on juhtunud. Ja Krista arvab, et selle taga on tema hingeloom Lõvi. “Olen kindel, et Lõvi
need koerad minu ellu saatis, sest vahel märkan, et nende pilgus ja käitumises on midagi väga
sarnast.”
Krista usub, et päästetud koerad tajuvad, et nad said teise võimaluse. “Ma näen, et nad
tahavad iga päev olla veel paremad ja tekitada võimalikult vähe probeelme, kuna oled neile
kodu võimaldanud. Mul oli hirm, et mis seisus päästetud koerte psüühika võib olla. Aga isegi
kui nad alguses on pelglikud, siis vastastikune usaldus tekib üsna pea. See on olnud ka minu
jaoks õppimiskoht – võib-olla ei peagi pimesi usaldama kõiki, kes meie ümber on. Võib-olla
ei peagi olema kõigiga kohe sõbralik, vaid alguses veidi ettevaatlikum. Ja kui saad aru, et see
inimene sulle haiget ei tee, siis alles võid end rohkem avada. Nüüd jälgin ka ennast kõrvalt ja
võtan hetke mõtlemiseks, enne kui oma temperamendi ja elava olemusega kõik välja
plähmerdan – olen seda oma galgodelt õppinud.”

Loomade hääl

Tööalaselt kasutab Krista iga võimalust loomateemade esiletoomiseks. Olles “Õhtu!” saate
toimetaja, on ta korduvalt loomi ekraanile toonud. “Teised saatemeeskonnas vahel muigavad

ja eks ma ise ka saan aru, et see ei ole ju loomasaade. Aga nad annavad mulle selle andeks.
Loomad on selline teema, mis tegelikult kõnetab vaatajaid ja nende abil saab tuua ka
igasuguseid toredaid lugusid välja. Alati ei ole need kurvad, pigem on need imelised lood.
Tunnen, et eelkõige saab loomade abil näidata neid imelisi inimesi, kes nende aitamise taga
on – inimesed, kes igapäevaselt annavad osa oma elust loomadele ja on neile hääleks.
Tunnen, et olen ka ise see hääl, kes saab abitute loomade eest seista. Ja oleks patt jätta
kasutamata need väljundid, mis mulle antud on. Soovitan inimestel kasutada kõiki nende
käsutuses olevaid kanaleid, mis aitavad kellegi eest seista.”
Krista on veendunud, et meedial on väga suur roll nii loomade kui ka teiste abivajajate aitamises. “Mida rohkem me erinevatel rasketel sotsiaalsetel teemadel räägime, mida rohkem see inimesteni päriselt jõuab, olgu siis läbi meedia või läbi pildi, ning mida karmimalt, ausamalt ja ehedamalt me tõsiseid teemasid välja toome, seda enam võime uskuda, et maailm muutub.”

Julgustus kõhklejatele

Neile, kes kaaluvad varjupaigast looma võtmist, kuid kõhklevad, on Kristal selge sõnum.
„Andke neile võimalus, eriti vanematele loomadele! Võtke looma jaoks aega – ka kõige
vanemad loomad väärivad ilusat elu. Tunnetage, kas loom sobib teie elustiiliga ja mõtelge,
kuidas tema elu saaks koos teiega olla värvikam ja ilusam.”

Krista toob näite oma elust – tema sõnul ei ole ta ise kunagi olnud sportlik, aga tal on koerad, kes vajavad palju liikumist. Ta leiab selle aia või tee, kus nemad saavad joosta ja selle abil oma igapäevased liikumisvajadused täidetud. “Meie maailmas ei ole mingit arusaamatust,
sest ma tean, mida need koerad vajavad ja nemad teavad, mida vajan mina. See on selline igapäevane koostöö ja teineteise mõistmine, mis areneb meeletult, kui sellesse panustad. Eelkõige armasta oma loomi. Anna võimalus ka teise ringi loomale. Kui lõpuks saabub hetk, kus see vanem, palju läbi elanud loom saab sind usaldada ja kergendunult välja hingata – see saab olema su elu kõige õnnelikum. Ma luban seda, olles olnud eluaegne loomaomanik.”
Krista arvab, et inimene, kes korragi on päriselt loomaga suhelnud ja kontakti saanud, teab, et
loom ei tee kunagi midagi valesti, probleemi taga on alati inimese eksimine. Inimestel on
loomadelt väga palju õppida. “See inimlikkus, mida loomad meile õpetavad – seda ei õpeta
meile mitte kunagi inimesed. Lugupidamine looduse vastu – seda ei õpeta mitte inimesed,
vaid loomad. Austus väiksemate vastu – seda õpetavad loomad. Hool, usaldus, väärikus –
seda õpetavad loomad. Ma väga armastan ja austan loomi.”

Lõpetuseks annab Krista Lensin ühe mõtte, mille võiks endaga kaasa võtta iga loomaomanik.

“Heal loomaomanikul peaksid olema kodus reeglid paigas. Aga nagu üldse elus – reegleid ei tule paika panna räusates ja karjudes, vaid hoopis kindel ja rahulik arusaam tekitab loomale turvatunde. Turvaline ja aus suhe oma loomaga on kõige alus. Kunagi ei tohiks süüdistada looma. Kui midagi läheb valesti, siis mõtle: “Mida mina tegin valesti loomaomanikuna?” Kui sa ei ole oma lemmikuga rahul, siis mõtle, kui palju on selles süüd lemmikul või äkki hoopis sul endal oli kiire, sa ei süvenenud, ei viitsinud, ei tahtnud või sul ei olnud tema jaoks piisavalt aega. See on oluline taipamine.”

Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2026/1 numbris. Autor: Anni Anete Mõisamaa

Blogi