Võib öelda, et Läänemaal on meie kõige väiksem varjupaik, selline pisike ja armas. Sellele vaatamata tehakse seal tööd suure südamega. Varjupaigas töötavad kaks vinget naist: varjupaiga juhataja Kaja ja loomade hooldaja Tea, abistamas ja asendamas käib lisaks Helina. Kui on nii vähe töötajaid, siis juhataja ei saa olla ainult dirigent, vaid Kaja on naine nagu orkester. Ta tegeleb kõigega, mis varjupaigas teha vaja: võtab vastu väljakutsed, käib ise hulkuma sattunud loomi varjupaika toimetamas, hooldab loomi, käib nendega veterinaari juures, käib koertega jalutamas, tegeleb kogu administratiivse poolega ja suhtleb külastajatega, organiseerib talguid ja remonditöid jne. Tea õlul on loomade hooldamine ja nendega tegelemine. Naised saavad varjupaiga pidamisega suurepäraselt hakkama, loomulikult võetakse alati vastu ka abikäed.

Juba Varjupaikade MTÜ algusaegadel rääkisid kohalikud loomakaitsjad, et Läänemaale oleks vaja sellist varjupaika, kus hoolitakse loomadest ja nende heaolust. Haapsalus tegutses tol ajal loomade varjupaik, mille tegevusega rahul ei oldud. Otsiti võimalusi, et pakkuda olemasolevale alternatiivi ja taheti ka valdade loomade eest hoolt kandma hakata. Pikka aega oli see ideena olemas kuni 2014. aastal käisid Kaja ja Helina olemasolevas varjupaigas kasse vaatamas. See külastus ja tahe loomade heaks midagi ära teha sai suureks tõukejõuks, et naised hakkasid otsima maatükki, kuhu varjupaik rajada.

Kui mõtte taga on tegijad, siis saavadki asjad teoks. Haapsalu lähistel elas maaomanik, kes oli lahkelt nõus varjupaiga oma maa peale lubama. Edasi hakkas ratas sellise hooga veerema, et enam pidama ei saanud ja polnud ju vajagi. Siis lepitigi kokku, et varjupaika hakkab pidama Varjupaikade MTÜ, sest meil oli kogemus, millele toetuda. 2015. aasta varakevadel soetasime riigi toetusel kaks kasutatud ehitussoojakut, milles varjupaik pidi tegutsema hakkama. Lisaks saime Pärnu varjupaigast kasutatud kuudid koerte jaoks. Niisiis – olemas oli maa, soojakud, kuudid ja inimesed, kellel oli tahe midagi paremaks teha.

Kaja meenutab algust selliselt: “Kõigepealt otsisime maa, siis organiseerisime inimesi appi. Ise aitasin vabatahtlikuna remontida ning varjupaika sisse seada. No ja siis ühel päeval tuli luuavarrest pauk – mulle öeldi, et hakka juhatajaks. Ütlesin, et olgu, ajutiselt olen, seni kuni leiate päris juhataja.

Siin ma siis nüüd istun oma kassikarjaga juba neli aastat. (Naerab) Tundub, et kõige ajutisemad asjad ongi igavesed.”

Pidulik lindilõikamine toimus 2015. aasta maikuus ja varjupaik oligi valmis asukaid vastu võtma.

Igal aastal oleme varjupaigas midagi kohendanud või uuendanud.

Kui algselt puudus kassidel võimalus õues käia, siis 2016. aasta Teeme ära! talgute raames ehitasime kassitubadele õueaedikud. Nii võibki ilusate ilmadega kasside tegemisi vaadata hoopis õuepoolt, sest õues viibimise võimalust naudivad nad iga kasukakarvaga.

2017. aasta kevadel, samuti Teeme ära! talgutel, ehitasid NATO sõdurpoisid koos kohalikega koerteaedikutele katused. Nii on koerteaedikud ka vihmaga kuivad ja koerad ei saa märjaks, lisaks jäi ka lumerookimist vähemaks. Aedikutest lammutati vanad kuudid ja asemele ehitati uued – soojad ja uhked.

2018. aasta varasügisel sai varjupaik juurde täiesti uue soojaku. Selle ostmiseks kogusime raha heategevusüritusel Karvaball, kus saime kokku üle poole vajaminevast summast. Kogusime juurde teise poole ja nüüd on uues soojakus viisakas kontoriruum, kus külalisi vastu võtta ning eraldi väike tuba kassipesakonna jaoks.

Varjupaigas on praegu kohti 44 kassile ja neljale koerale. Eraldi on kasside karantiin äsja sissetulnud kassidele, kaks vabapidamistuba uut kodu ootavatele kassidele ja eraldi tuba kassipoegadele. Koerte jaoks on kolm soojustatud kuudiga aedikut ja üks eraldiseisev kuut. Koertega käiakse jalutamas territooriumilt väljas ja lisaks on koertel võimalus ka tiigis ujumas käia. Administratiivse poolega saab tegeleda väikeses kontoris.

2018. aasta juunist on Läänemaa loomade varjupaigal teenindusleping Haapsalu linnaga. Pärast haldusreformi on see päris suur piirkond. Juhtumipõhiselt võtame hulkuvaid loomi vastu ka Läänemaa valdadest. Näiteks Lääne-Nigula vald suhtub hulkuvate loomade probleemi tõsiselt ja meie koostöö sujub hästi. Mis peamine  – kõik loomad mahuvad kenasti ära.

Kaja  ise räägib: “Meid teatakse juba väga hästi ja nii on ka inimeste ootused väga suured. Mõnikord oodatakse meid ka sinna, kuhu me ei jõua, näiteks Hiiumaale. Me täidame alati need kohustused, mida me oleme lubanud ja ootame mõistmist selles osas, kus meie tegevusala lõpeb.”

Varjupaika tullakse ka külla ja seda erinevatel põhjustel – kes tuleb loomi vaatama ja nendega mängima, kes toob annetusi, kes tuleb lihtsalt uudishimust, et näha, milline üks loomade varjupaik välja näeb.

Kaja sõnul vabatahtlikke eriti palju varjupaika ei tule. Vabatahtlik töö nõuab teatavat rutiini ja üks põhjus võib olla see, et varjupaik asub linnast väljas ning transport on takistuseks, kuigi buss käib.

Tulevikku silmas pidades lisab Kaja, et soov oleks sel suvel remontida ning uuendada kassiaedikuid ja ka üks vana soojak vajab kapitaalsemat remontimist. Vanade soojakute häda on see, et need kipuvad ära lagunema. Suureks unistuseks on oma territooriumile saada korralik jooksuaedik, kus koer saaks vabalt ringi möllata. Selle ehitamine on suur ettevõtmine ja ilma abilisteta seda teha  ei jaksa, aga unistama peab. “Sai ju Läänemaa loomade varjupaik alguse ühest unistusest teha loomade elu paremaks”, ütleb Kaja lõpetuseks.