Mis puudutab aega enne 2010. aastat, siis võib öelda, et hästiarenenud annetamiskultuurist ei saanud me kindlasti rääkida. See on ka mõistetav. Pärast 2010. aastat toimunud majanduse stabiliseerumine ning sissetulekute kasv lõid paremad eeldused heategevusse panustamiseks. Sellega seoses hakkas ka vabaühenduste sektor jõulisemalt kasvama. Erinevad organisatsioonid suutsid end paremini tutvustada, luua mugavamaid tehnilisi lahendusi annetamiseks, organiseerida tugevaid annetuskampaaniaid ning võita avalikkuse usaldust. Arenesid ka vabaühenduste professionaalsus ja oskus annetajaid kaasata ning end esindada. Eesti hakkas aina enam saama osaks Lääne kultuuriruumist, milles annetamine ja filantroopia on tugevamalt juurdunud. Meie avatud majandus ja Euroopa Liidu liikmelisus tähendasid ka rohkem kontakte riikidega, kus heategevuslik annetamine on norm.

Kuigi selleks hetkeks juba aastaid stabiilselt tõusuteel olnud, tegi Eesti annetamiskultuur 2022. aastal seoses Ukraina sõja puhkemisega enneolematu hüppe. Eraisikud ja ettevõtted näitasid solidaarsust, annetades suuri summasid nii humanitaarabiks kui ka sõjalise toetuse tarbeks. Annetuste kogumaht kasvas järsult. Organisatsioonid nagu Slava Ukraini, Eesti Punane Rist, Eesti Pagulasabi ja Toidupank korraldasid ulatuslikke kampaaniaid, mille abil koguti lühikese ajaga märkimisväärseid summasid. Lisaks rahalistele annetustele laienes ka vabatahtlik tegevus ja kasvasid mitterahalised annetused, näiteks toidu, riiete ja eluaseme pakkumine sõjapõgenikele. Ukraina sõda muutis eestlaste annetamisvalmidust püsivamaks. Paljud inimesed, kes varem polnud aktiivsed annetajad, said teadlikumaks ja hakkasid esmakordselt heategevuses osalema. Sõda tõi kaasa seninägematu annetuste kasvu ja muutis Eesti ühiskonda solidaarsemaks.

Esialgne Ukraina sõjaga seotud annetustelaine oli väga intensiivne, kuid 2023. aastal see tegevus pidurdus. Mõttekoda Praxise avaldatud uuring näitab, et 2022 oli Eesti heategevuses erakordne rekordaasta. Kui aga võrrelda 2022. ja 2023. aastat, siis oli toimunud oluline langus – lausa 18 miljoni euro võrra, ent Eesti vabaühendustele annetatud ligi 78 miljonit eurot oli ikkagi oluliselt rohkem sellest, mis annetati enne sõja algust. Näiteks 2020. aastal annetasid eestlased heategevusse 49 miljonit eurot.

Kui 2021. aastal oli World Giving Indexi ehk ülemaailmse heategevusindeksi kohaselt 29% eestlastest annetajad – nad olid vastanud jaatavalt küsimusele, “kas oled viimase kuu aja jooksul annetanud raha heategevuseks”, siis 2024. aastaks oli see protsent kasvanud 41-ni. Sellise tulemusega on Eesti heategevusindeksi pingereas 84. kohal 142 riigi seas. Eestlaste annetamise määr on sarnane või veidi kõrgem kui maailma keskmine, kuid üldine indeksikoht viitab sellele, et veel on arenguruumi.

Muide, esikohal olev Indoneesia näitab selgelt ära, et ka religioon võib olla üks annetamiskultuuri olulisi faktoreid. Indoneesias on Zakat ehk kohustuslik almus (tavaliselt 2,5% inimese varast), mida moslemid peavad abivajajatele andma. Kui Eestis on annetamine rohkem seotud isikliku empaatia, usalduse ja konkreetsete probleemide lahendamisega, siis Indoneesias, nagu ka mitmes teises religioosses ühiskonnas, on usust tulenev tava peamiseks ajendiks, kuid kindlasti ei puudu siirus ja inimlik hoolimine sealgi.

2017. aastal ilmus Eesti Päevalehes artikkel pealkirjaga “Ülemaailmne heategevusindeks näitab eestlasi kalkide ja kitsidena”, kuna vaid 20% meie rahvastikust tegeles heategevusega ning Eesti platseerus antud pingereas 118. kohale. Kalkus ja kitsidus ei ole minu hinnagul kindlasti põhjuseks, miks eestlased tol ajal eriti ei annetanud. Annetamiskultuuris oli meil selgelt arenguruumi, kuid teadlikkus ei saa kasvada, kui teavitustööd ei tehta. 2017 on aasta, mil mina alustasin tööd heategevusvaldkonnas ja saan oma kogemusest öelda, et võrreldes praegusega ei olnud annetamine tõesti nii levinud teema. Aga ka vabaühendused ei olnud nii usinad küsima. Saan rääkida just loomakaitsevaldkonnas toimuvast ning kui sel ajal pandi päris palju rõhku annetuskastidele ja sularahaannetustele, siis nüüdseks on enamus organisatsioone leidnud mugavaid digitaalseid ja loovaid lahendusi, mis teevad annetaja jaoks protsessi lihtsamaks. Seega mängib annetamiskultuuri arengus tähtsat rolli ka vabakonna enda tegevus – mugavad annetamisvõimalused, tegevuse läbipaistvus ja heal tasemel kommunikeerimine on väga olulisel kohal.

Käesoleva artikli pealkiri kutsub üles oma annetusest rääkima. See võib kõlada vastuoluliselt, sest Eesti inimene kipub ikka ütlema, et kui oma heateost räägid, siis järelikult ei teinud sa seda õigel eesmärgil. Rahaasjadest ju avalikult kõneleda nagu ei tohi ja selle hulka kuulub ka oma annetamistegevusest rääkimine. Mina aga arvan, et oma heateost rääkimine ei pisenda tehtud tegu. Sellest võiks kõneleda uhkusega! Paljud inimesed teevad oma esimese annetuse just tänu sõbra soovitusele ning on teada, et isiklikud suhted ja soovitused mängivad annetamisotsuste tegemisel olulist rolli. Sellisel viisil leviv teave on sageli usaldusväärsem ning motiveerib ja julgustab inimesi annetama. Seega, kui jagad oma annetamiskogemust, oled sa teinud mitte ühe, vaid lausa topelt heateo!

Lõpetuseks tahan järgida enda antud soovitust ja teen heateost rääkimisega otsa lahti. Minu igakuised püsiannetused lähevad Varjupaikade MTÜ-le efektiivse ja läbimõeldud loomade aitamise eest ning Laste ja Noorte Kriisiprogrammile, kes organiseerib lähedase kaotanud lastele väga vajalikke ja tänuväärseid leinatoetuslaagreid.

Hea lugeja, julgustan Sind vormistama püsiannetuse endale südamelähedasele heategevusorganisatsioonile! Kui soovid toetada varjupaigaloomi, siis seda saad teha SIIN.