Kui kassil on kodu, aga..
Ühes suures, suures, linnas.. Ühes suures, suures majas.. Ühes suures, suures trepikojas levis spetsiifiline hais – kassikuse hais. Ja miks? Sest seal oli üks korter, kus inimene ise ei elanud, vaid pidas kasse, keda kokku oli üle kolmekümne. Haisuprobleem hõljus õhus juba kolm aastat.
Lugu ise algas mitu-mitu aastat tagasi, kui üks vanainimene, nimetame teda mammiks, toitis heast südamest suvilarajooni vabakäigukasse. Kui mammi läks manalateele, võttis kasside käekäigu eest hoolitsemise üle mammi sõbranna. Kuid tema sattus haiglasse ja et kassid ei jääks ilma meelevalda otsiti kassidele kodu. Ennäe imet – leidus inimene, kellel oli kassidele pakkuda elamiseks korter, kus keegi ei elanud. Siis oli kasse kümne ringis.
Kõik me teame, et lemmiklooma pidamine ei tähenda ainult söögi etteandmist, mida selles korteris tehti. Loomade eest tuleb hoolitseda ja see hõlmab väga palju muud alates elementaarsetest veterinaarprotseduuridest. Teame ka seda, mis juhtuma hakkab, kui elavad koos steriliseerimata emased ja kastreerimata isased. Nii see kassikoloonia kasvas ja loomade arv kolmekordistus. Kassid näljas ei olnud ja süüa nad said, aga inimest nägid nad nii vähe, et enamus nendest kontrollimatult paljunenud kassidest ei olnud miskid nunnupallid.
Tubastes tingimustes peetavad kassid kasutavad meelsasti liivakasti, kuid kui kast on juba kuhjas junne täis, siis on see loomale ebameeldiv ning kass hakkab otsima mugavamaid häda tegemise kohti. Ja kuna kasse oli elamispinnal palju, siis lõpuks oligi korteri põrand ja muud tasapinnad kaetud väljaheidetega. Olukord oli muutunud võimatuks ning Põllumajandus- ja Toiduamet otsustas kassid omanikult ära võtta.
Kasside korterist kättesaamise protsess oli ettearvamatu ja haisvalt pikantne. Kasse oli korteris igal pool – nad vaatasid vastu praeahjust, külmiku tagant ja seest, vanast raadiost, kappidest jne. Kassid olid väga arad ja põgenedes hüppasid korterisse sisenenud ametnikele ning töötajatele pähe. Peitumiseks litsusid kassid ennast kõikvõimalikesse pragudesse, kappide alla ja taha ning nende kättesaamiseks tuli näiteks osa sektsioonkapist lammutada. Inimesed pidid põrandal rooja sees roomama, et ikka saaks kõik kassid, ka vannialused, lõpuks kinni püüda. Nali naljaks, aga kapi tagant sai välja õngitsetud ka üks tohletanud karvamüts, mida alguses ekslikult üheks karvakeraks peeti. Lõpuks olid kõik kassid transpordiboksidesse paigutatud ja sõit varjupaiga poole võis alata. Seekord lausa suure transportbussiga, sest kasse sai kokku kolmkümmend kolm. Varjupaigas vaatasid veterinaar ja loomaarstiabilised loomad üle ning nad paigutati esialgu karantiini. Selliste kasside puhul läheb pikalt aega ja suhtlemist enne, kui nad inimest usaldama hakkavad. Tasapisi hakkavad kassid avanema ning saame hakata neid ette valmistama uutesse kodudesse minekuks.