Loomaarmastus juba lapsena

Alustuseks uurin Kätlinilt, mis on tema taust ja kuidas ta üldse oma erialani jõudis. Kätlin räägib, et loomad on talle meeldinud juba lapsest peale. Sellele aitas kaasa tema kasvamine maakohas, kus oli pere suur majapidamine – talus olid lehmad ja sead, kanad ja kalkunid ning muidugi koerad ja kassid, lisaks tegeleti põllundusega. Kogu pere oli kaasatud ja lapsed tegid jõukohaseid töid: ajasid hommikuti loomad karjamaale, käisid päeval neid jootmas ja õhtul toimetasid nad koju tagasi, ka näpud tuli põllutöödel mullaseks teha. Põhikoolis käis Kätlin maakoolis ja juba selle lõpetamise ajaks oli tal suur huvi arstiteaduse vastu. Pärast Kose gümnaasiumi lõpetamist alustas ta meditsiiniõpinguid Tallinna Tervishoiu kõrgkooli õendusõppes, kuid see valdkond jäi kitsaks ning Kätlin otsustas õppima minna hoopis Tartusse humaan- või veterinaarmeditsiini. Et loomad olid talle väga hingelähedased, langes valik veterinaariale. Kätlin ütleb, et ta ei ole oma otsust kordagi kahetsenud. Ülikooliajal oli tema hobiks ratsutamine, millega jõudis tegeleda mõne aasta. Rohkem mitte, sest õpingud nõudsid täielikku pühendumist ja võtsid kogu aja. Õpingute ajal sai ta mitmekülgse praktilise kogemuse Kose loomakliinikus, kus raviti nii väike- kui ka suurloomi.

Edasi tööle

2004. aasta kevadel, mis oli Kätlini Eesti Maaülikooli lõpuaasta, ilmus kooli teadetetahvlile info, et Tallinna loomaaed ootab tööle veterinaari. Siin ei olnud pikalt mõtlemist – niipea, kui magistrikraad käes, esitas Kätlin oma sooviavalduse ja osutus teiste seast valituks. Ta töötas vanemveterinaararstina Tallinna loomaaias neliteist aastat. Peale tema olid sealses meeskonnas veel peaveterinaararst ja velsker, kel kõikidel oma lemmikud. Kätlini lemmikud olid väiksematest tegelastest naaritsad ja vastukaaluks ülisuured elevandid ning ninasarvikud. Erilist sümpaatiat ja huvi tunneb Kätlin madude ja sisalike vastu.

Et neliteist aastat on väga pikk aeg, hakkas Kätlin tundma, et vajab vaheldust. 2018. aastal tuli ta loomaaiast ära ja võttis teadlikult aja maha. Peres olid nii lapsed kui ka äsja võetud kutsikas, kes hoolt vajasid – kõik need pisikesed ainult rõõmustasid, et ema on kodus.

Elu pakub väljakutseid

Kuid elul olid omad plaanid. Kätlin kutsuti külla äsja uksed avanud Sõle loomakliinikusse. Samal ajal oli külla tulnud ka varjupaiga loomaarst Ants Raava, kes siis omakorda kutsus kolleegi varjupaigaga tutvust tegema. Kätlin otsustas juhust kasutada ja oma uudishimu rahuldada, sest varjupaigas ei olnud ta enne käinud. Muidugi oli huvitav teada saada, kuidas sealne loomakliinik välja näeb. Juba külaskäigu ajal uuris varjupaiga juhataja, kas Kätlin oleks huvitatud tööle tulemisest. Tol hetkel see jutuks jäigi, aga kui helistas juba personalijuht ja pakkumine muutus konkreetseks, tuli asja üle järele mõelda. Siis järgnes juba töövestlus ja 27. jaanuaril 2019. aastal oli Kätlini esimene tööpäev Tallinna loomade varjupaigas.

Hoopis teine maailm

Kätlin jutustab, et alguses tuli lugeda igasuguseid juhendeid. Pärast seda lubati veterinaar tööle ja ta üritas sisse elada, sest varjupaigameditsiin on erinev sellest tööst, mida ta tegi loomaaias ja millega puutus kokku loomakliinikus. See on erinev ka sellest, mida ta enne oma peas oli ette kujutanud. Hästi palju oli uut ja huvitavat, alates looma sisenemisest varjupaika, karantiinidest, hoidmisest-ravimisest kuni registri haldamiseni.

Kätlin räägib, et kui erakliinikus puutus ta kokku ühe loomaga, siis varjupaiga kassiga tegeledes tuleb vaadata suurt pilti, sest varjupaigas on terve kassikari, mis sest, et nad on omavahel eraldatud. See dikteerib tegevusjuhised – suur osa tööst on haiguste ennetamine ja haiguste leviku tõkestamine.

Pidev õppimine ja enesearendamine

Esimene asi, mis Kätlinile varjupaigas muljet avaldas, oli loomakliiniku varustus. Siin on röntgen- ja ultraheliaparatuur, kaasaegne laborivarustus ja võimalus teha inhalatsioonianesteesiat – sellist võimalust ei ole nii mõneski teises kliinikus. Pidevalt saab õppida ja ennast arendada, sest loomi saabub varjupaika igasuguste erinevate hädadega, millele tuleb leevendust leida. Ta lisab, et tööandja on tal võimaldanud osaleda kõigil koolitustel, mida ta vähegi on soovinud.

Kätlin jutustab, et kui igapäevased sterilisatsioonid/kastratsioonid võivad muutuda rutiinseks, siis ühel päeval sai ta teada, et varjupaika saabub 30 rotti. Juba varsti tegi ta rotile inhalatsiooni anesteesia, kasutades selleks küll spetsiaalselt tellitud kassimaski, kuid operatsioon tuli teha ja vigastatud saba amputeerida. Ühel teisel päeval muutis ta kassi piraadiks, sest üks silm oli praktiliselt välja mädanenud. Kolmandal päeval tuli eemaldada kellelgi külmavõetud kõrv jne. Kätlin räägib, et üldiselt satub varjupaiga hoole alla igasuguseid loomi: kes vigastatud, kes haigustest räsitud. Tal tuleb teha erinevaid operatsioone ja õmmelda keerulisi haavu ning ravida. Kõige parem tunne on, kui töö kannab vilja ja loom saab terveks.

Lisaks füüsilistele vigastustele satub varjupaika ka vaimselt vigastatud loomi. Kätlinile pakub suurt huvi, kuidas aidata koeri, kelle psühholoogia on inimese poolt ära rikutud.

Tuleb ka ette, et loomale on vaja teha väga spetsiifiline operatsioon (nt ortopeedia). Sel juhul tehakse koostööd erinevate Tallinna loomakliinikutega, aga järelravi ja füsioteraapia on jälle varjupaiga töö. Üldse on Kätlini töös palju põnevust ja see hoiab vaimu erksana.

Positiivne vs negatiivne

Töö loomadega võib olla emotsionaalne ja stressirohke, kuid ilmselt võib olla seda igasugune töö. Kätlin ütleb, et igatahes kaaluvad positiivsed tulemused kõik üles.

Varjupaigas tuleb kokku puutuda ka surmaga, sest surm on elu osa ja seda ei saa eitada või elust maha kustutada. Eutanaasia on alati pika kaalumise ja sügava järelemõtlemise koht. Kui loomaarsti võimuses ei ole looma terveks ravida ja aidata, siis peab teadma, et loomal on õigus valust ja ebamugavusest vabale elule ning loom ei tohi piinelda. Loomadel on oma viis vabadust, millele inimene peab kogu aeg mõtlema ja need ka tagama. Eutanaasiat peljatakse, kuigi selle tegemise protsent ei ole üldse kõrge, arvestades kõiki loomi, keda siin hoitakse ja ravitakse ning uutesse kodudesse aidatakse. Teinekord tuleb endale aru anda, et inimene ei olegi kõikvõimas ja et alati ei ole võimalik kõiki aidata.

Varjupaiga töö on Kätlini jaoks oluline, sest päev-päevalt tegeleb ta loomakaitsega ja teeb loomadele head. Kui ta mõtleb, kui palju loomi on koju aidatud, siis ta tunneb, et selles on ka tema panus.

Kätlin ütleb lõpetuseks, et kui ta poleks loomaarst, siis hakkaks ta loomapüüdjaks ja töötaks ikkagi varjupaigas, sest siin juba igav ei hakka. No ja nagu ikka varjupaiga töötajaga võib juhtuda, siis võtab ka tema tööd koju kaasa – nimelt on tema pere kass võetud siitsamast Tallinna loomade varjupaigast.

Sõnum kolleegile

Kätlin teab, et Eestis on loomaarstidest puudus ja raske loomaarsti tööle saada. Ka Varjupaikade MTÜ otsib neid oma meeskonda juurde. Kätlin julgustab kolleege tulema tööle just varjupaika ja tal on edastada mitu head põhjust: põhitöö varjupaigas on loomade abistamine ja nende heaolu tagamine; varjupaik on hea töökoht, kus on võimalik oma oskusi lihvida; varjupaigas võib alustada kogemuste omandamist päris algajana; siin on toetav meeskond ja kliinikus on hea aparatuur; tööalane info jookseb kätte kogu maailmast ning on võimalik ennast harida ja koolitada.

Kätlin näeb Tallinna loomade varjupaigas hea meelega enda kõrval veel üht veterinaari. Kui sul on huvi, siis vaata täpsemat infot kandideerimise kohta siit.

Kätlin on varjupaigas tööl olnud üle kahe aasta ning temast on saanud varjupaiga kliinikumeeskonna juht ja varjupaiga juhataja parem käsi. Veterinaar on varjupaiga võtmeisik, sest temast sõltub otseselt varjupaigaasukate tervis. Terve loom saab ruttu koju. Aitäh, Kätlin, et panustad päev-päevalt loomade abistamisse!