Võõrale loomale pai tegemine ei ole hea mõte, sest me ei tunne teda ja ei tea, kas ta on terve või haige. Ei ole vahet, kas tegu on kassi või koeraga. Kui märkad tänaval looma, kes on üksi, räägi sellest oma vanematele, sest loom võib olla hädas ja vajada abi. Vanemad saavad siis varjupaika helistada ja koduta loomast teada anda ning varjupaik saab appi tõtata.'

Hulkuva kassi elu on väga kurb ja ohtlik. Tal ei ole peavarju ja ta kõht on kogu aeg tühi, tema karv on hooldamata ja pulstunud, teda ründavad igasugused haigused ja parasiidid. Alati varitseb oht auto alla jääda või võib juhtuda mõni muu õnnetus. Ja mis kõige hullem – ta on üksi ja mitte keegi ei hooli temast.

Iga lemmikloom, olgu ta kass, koer või pisiloom, igatseb kodusoojust ja soovib elada päris oma pere juures – inimeste keskel, kes temast hoolivad ja tema eest hoolitsevad.

Meie varjupaikadesse satub peamiselt kasse ja koeri, kellele me uusi kodusid otsime. Lisaks neile oleme uusi kodusid otsinud hiirtele, rottidele, merisigadele, küülikutele, tuhkrutele, hamstritele, kilpkonnadele, deegudele, tšintšiljadele, kilpkonnadele, papagoidele ja pulmatuvidele.

Kui keegi soovib sellest seltskonnast kellelegi kodu pakkuda, siis kõigepealt tuleb minna meie kodulehele – sealt saab saata varjupaigale sooviavalduse. Sooviavalduses tuleb kirjutada ka kodust, kus loom elama hakkab. Meie kutsume siis varjupaika loomaga tutvuma ning vaatame, kuidas tutvumine läheb ja kas saadakse omavahel sõpradeks.

Kassid, kes on valmis minema uutesse kodudesse, elavad meil vabapidamistubades samamoodi nagu toakassid kodudes. Mõnes varjupaigas on nende tubade külge ehitatud väliaedikud. Kassid saavad minna siis õue aedikusse päikese kätte peesitama, kui nad seda soovivad.

Kui meil käivad abis vabatahtlikud, siis on nad harjutanud kasse traksidega ning on nendega ka õues jalutanud.

Koerad ja kassid on erinevat liiki loomad ning nende omavaheline suhtlemine ja häälitsemine on ka erinevad. Selle tõttu ei ole neil kerge üksteisest aru saada ja pigem nad ei suhtle. Kui koer ja kass on võõrad, siis põgeneb kass koera eest, sest ta on hoopis väiksem. Üldiselt kipuvad koerad kasse taga ajama.

Ka kodus elavad koerad ja kassid ei kipu omavahel mängima. Ühes peres elavad loomad võivad olla omavahel sõbrad, kuid mängu tuleb harva ette. Kui nad on juba pisikesest peast koos kasvanud, siis võib juhtuda, et kass võtab koera saba endale mänguasjaks. Pigem nad hoolitsevad teineteise eest. Nad võivad koos magada ja teineteist lakkuda.

Varjupaigas elavad kassid ja koerad eraldi, sageli hoopis erinevates majades ja on üksteisele võõrad. Seetõttu ei saa nad ka koos mängida.

Kassid, kes elavad koos varjupaiga kassitoas, saavad omavahel mängida, kui nad seda soovivad. Kassipojad ja noored kassid teevad seda rohkem. Vanemad kassid ei viitsi väga mängida, nemad rohkem pikutavad ja magavad.

Kui varjupaigas on sõbralikke koeri, kellele meeldivad ka teised koerad, siis saavad nemad omavahel õues jooksuaedikus paarikaupa koos mängida. Ja kui on kutsikaid, siis jooksevad ka nemad ringi ja mängivad koos.

Kui kassid on elanud tänaval, siis on nad sageli varjupaika sattudes haiged. Haigeid kasse ei tohi tervete kasside juurde lasta, sest siis jäävad terved kassid ka haigeks. Seetõttu elavad kassid alguses üksteisest eraldi puurides. Kui me saame teada, et kass on terve, siis saab ta elama teiste kasside juurde kassituppa. Nende tubade juures on õueaedikud, kuhu kassid saavad minna.

Koerad elavad varjupaigas üksteisest eraldi. Lühikese karvaga koerad elavad eraldi koeramajas asuvates boksides ja igal boksil on õues väike aedik, kuhu koer saab ise minna. Suured ja karvased koerad elavad õues kuudiga aedikus. Iga päev saavad koerad joosta õues suurtes jooksuaedikutes ja nendega käiakse jalutamas.

Varjupaik on loomade kodu, kus nad ajutiselt elavad. Varjupaiga töötajad hoolitsevad nende eest ja ka suhtlevad nendega. Iga loom on erinev ja töötajad õpivad neid tundma. Mõni loom soovib rohkem suhelda, mõni vähem ja mõni on hoopis pelglik, kellele tuleb ruumi ja aega anda.

Nii nagu meie ei oota oma koju võõraid inimesi, nii ei oota enda juurde võõraid inimesi ka varjupaigaloomad. Nad suudavad ära harjuda varjupaiga töötajatega. Loomadel ei ole lihtne, kui nende juurde tuleb kogu aeg võõraid inimesi. Pigem ootavad nad seda inimest, kes nad päriselt oma koju viiks.

Loomad peavad elama oma kodus oma pere juures ja inimesed vastutavad selle eest, et nende lemmikud oleks hästi hoitud ja nende elu oleks turvaline. Meie soov on, et iga lemmikloom elaks oma kodus. Kindlasti tuleb lemmikloomale panna kiip ja andmed registrisse kanda.

Elus ikka juhtub ja nii võibki juhtuda, et pere lemmik on kogemata oma kodust välja pääsenud. Ta on kindlasti hirmunud ja soovib oma koju tagasi. Inimesed märkavad õnnetut looma ja helistavad varjupaika. Meie toimetame eksinud looma varjupaika ja hakkame tema peret otsima, et loom saaks oma koju tagasi. Kui loomal on kiip, siis ta saab ruttu koju.

Võib aga juhtuda, et hulkuma sattunud loomal ei ole kiipi. Siis me kuulutame igal pool, et leitud loom elab varjupaigas. Kui mitte keegi ei tule talle kahe nädala jooksul järele, siis hakkame talle uut kodu otsima.

Eriti kasside puhul tuleb ette, et nad elavadki hulkuritena tänavatel ja et kassipojad sünnivad kassikoloonias. Ka siis teatavad inimesed meile nendest abivajavatest loomadest. Toimetame nad varjupaika ja võtame oma hoole alla, hoolitseme ja ravime ning samuti hakkame neile uusi kodusid otsima.

Sellel võivad olla erinevad põhjused. Esiteks on inimesed aretanud sellised koeratõud, kellel ongi kohe sündides ainult väike sabanups ja pikaks saba ei kasvagi. Teiseks võib olla koeraga juhtunud mingi õnnetus, milles tema saba on saanud nii palju viga, et see on tulnud ära opereerida. Kolmas ja kõige halvem variant on see, et mõnes riigis on ikka veel lubatud koerte sabade lõikamine. Millegipärast arvavad mõned inimesed, et nii on ilusam. Eestis on koerte sabade lõikamine keelatud.

Koer on koer ja sõber on sõber. Seda võib küll öelda, et iga koer on erinev. Aga seda, et keegi oleks kellestki parem, öelda ei saa. Ja loomulikult väärivad kõik koerad oma päris kodu.

Alati on parem pakkuda kodu varjupaigas elavale loomale. Kui tema saab koju, siis vabaneb koht järgmisele abivajavale loomale. Nii saame aidata rohkem loomi, kes on õnnetud ja üksi. Kahjuks on neid loomi Eestis väga palju.

Enne loomale kodu pakkumist tasuks alati seda mõtet pikalt kaaluda ja läbi arutada. Kõik pereliikmed peavad looma tulekuga nõus olema. Meie soovime, et see oleks looma ainuke ja viimane kodu, et ta ei satuks varjupaika tagasi.

Vajupaigast looma võttes tuleb tasuda loovutustasu, mis on koera ja kassi puhul erinev. Selleks, et varjupaigas elavatele loomadele tähelepanu tõmmata ja neid kiiremini koju aidata, teeme me erinevaid kampaaniaid. Siis võib küll olla, et kampaania ajal tuleb looma eest tasuda näiteks ainult 1 euro.

Meie varjupaigast uude koju minevad loomad on selleks alati ette valmistatud. Neile on pandud kiip, tehtud vastavad protseduurid ja nad on terved.