Xena ja Linda, 1- ja 4-aastased emased käpalised, sattusid varjupaiga hoole alla Audru vallast, Eametsa külast Pärnumaa Veterinaarkeskuse palvel, kes olid tuvastanud ühes talupidamises loomade hooletusse jätmise.
Tühja talumaja suure hoovi taganurgas tammusid käpalt käpale kaks ketistatud koera. Esmajoones, distantsilt, ei tundunudki midagi väga valesti olevat. Lihtsalt kaks keskmisekasvulist koera, kes ei ole kunagi karvahooldust tunda saanud. Tõsi, eemalt hakkas silma, et ketid on lühikesed ja kuudid kandsid oma viimseid minuteid, kuid isegi see ei tundunud niivõrd katastroofiline. Oleme ju oma töös kokku puutunud paljude taoliste mõtteviljelejatega, kes meilt tõllaratta suuruste silmadega otsa vaadates küsivad: “Soojustatud kuut, milleks?"
Krõbinapakk taskus sahistasime end läbi lume loomade poole. Koertele lähenedes hakkas tunduma, et silm oli meid distantsilt petnud. Polnudki nood sedavõrd keskmist kasvu, kuivõrd hoopis suured. Meid hämmastasid kilked, mis kandusid kõrvu, kui neljajalgsed meid märkasid. Olid need rõõmuhõisked või hädakisa? Ei tea, ent ütlemata hingematvalt jutustasid loomad oma loo.
Vaatasime ringi, lootes, et ehk astub talumajast mõni hingeline välja, kes meid kui mitte võõrale territooriumile sisenemise eest, siis vähemalt halva tuju väljendamiseks sõnasõja ohvriks muudaks. Kuid ei ühtki hingelist, jalajälgegi valgel lumevaibal.
Iga sammuga Xenale lähenedes hakkas tüdruk järjest kõrgeimaid vigurhüppeid tegema. Ikka kõrgemale ning kõrgemale ja kui ma oskaksin vaid sõnadesse panna neid kõrvulukustavaid kilkeid ...
Mõned krõbinad peopesal, kükitasin Xena ette maha. Oma ehmatuseks pidin ilma jääma sõrmedest. Ei, sugugi mitte polnud tegu kurjusega. Krõbinad, mis paljude varjupaigakoerte ninasid krimpsutama panevad, paistsid tema jaoks kui delikatess. Hetkega oli pihu tühi. Sirutasin oma käe, et sõrmed läbi pulstunud karvkatte libistada. Uskumatu, võinuksin Xena ribidel harfi mängida! Selleks hetkeks hakkas pilt selgeks muutuma. Selles talus ei elanud kedagi ...
Paarkümmend meetrit eemal jälgis iga meie liigutust teine paar silmi- suured, süütud ja sügavpruunid. Pisut nukral toonil seadsin sammud silmapaari poole. Tema oli vaikne. Pisut kõveralt seistes liputas vaid kergelt saba. Linda oli emotsioonitu ja loid, justkui väljendades pettumust inimloomas. Selleks oli ka põhjust, sest võinuksin Linda kõhetunud kehal veterinaartudengitele skelettloengu pidada- iga nukk oli tugevalt tunda. Linda alatoitumus oli kordi tugevam kui Xenal.
Olgu öeldud, et vahepeal oli meie kohalolekust teada saanud territooriumi omanik, kellega õnnestus silmast silma ka kohtuda. Külmutatud kodutoidu ülejäägid ühes, leivakontsud teises käes asuti oma loomi ja seisukohti kaitsma. Majanduskriis, suur pere toita, Linda väidetav epilepsia- kas need olid ka tegelikud põhjused lemmikloomade alatoituvusele? Või oli siiski tegemist sügava hoolimatusega? Kas majanduslikult raske olukord keelab elu hammasrataste vahele jäämise korral abi palumast? Või on see uhkus? Kes teab tõde?! Kas meil ongi tarvis tõde teada?
Olgu tõde milline tahes, on Linda ja Xena tänaseks varjupaiga hoole all ning nüüdsest saab nende elu ainult paremuse poole veereda. Linda ja Xena vajavad kehakaalu taastamiseks rammusat kvaliteettoitu, vitamiine ja turguteid. Kui kehakaal taastunud, soovime koerad ka steriliseerida. See võimaldaks neile kiiremini uut kodu leida.
Seisuga 16. märts on Xenale ja Lindale kogunenud 1350 krooni. Xena adopteeris perekond Kruus Järvamaalt ja loodame, et Xena elu uues kodus ning uue pererahva silme all saab olema täis rõõmu ja positiivseid emotsioone. Linda on aga jätkuvalt koduootel ning kosub tublisti. Eelmise nädala lõpul käis Linda veterinaarkontrollis ning vereanalüüs näitas, et verenäitajad on normis. Hurraa! Kaalgi on tõusnud- kaalub nüüdseks juba 28 kg. Pikk paranemise teekond on veel aga ees. Jätkame Lindaga rammusa toiduga ravikuuri. Samuti saab Linda edasi toidulisandeid ja vitamiinisüste.
Linda vastu ei näidanud pikka aega keegi huvi üles. Ilmselgelt oli takistavaks faktoriks Linda epilepsia. Koerake taastus Pärnu loomade varjupaigas. Abiks olid loomasõbrad, kes Linda ravitoidu, vitamiinide ja toidulisandite tarbeks annetasid. Iga kuuga läks tema situatsioon üha paremaks. Ainsaks morjendajaks olid lühikesed epilepsiahood. Kuid lõpuks, kui Linda omandas juba kaunid kurvid, viis kõikse kõrgem Taevahärra Linda elutee ristuma Soomemaaga. Meil on hea meel teatada, et augustikuu lõpus sõitis Linda uude perre. Kena pererahvas oli Linda suhtes väga kaastundlik ning ka teadlik, kuidas toimib elu koos epileptikuga, seetõttu pärast mõningat seedimisaega sõitisgi Linda Soomemaale ära.
4. septembril saabusid esimesed uudised uuest perest. "Lindal on olnud üks epilepsia hoog, 30-ne sekundiline, kuid käisime eile veterinaari juures ja saime uued rohud epilepsia vastu. Linda on üsna hästi kohanenud tubase koera eluga. Ta ei karda enam kummalisi asju nagu televiisorit, tulesid ja muud sellist. Kui Linda kuuleb, et külmkapi uks avanes, siis ta tuleb joostes koos Viliga (pere teine koer) uudistama, kas midagi hamba alla ka saab. Ta on juba palju rõõmsameelsem ja vapram kui enne. Oleme väga õnnelikud."
Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.
Tühja talumaja suure hoovi taganurgas tammusid käpalt käpale kaks ketistatud koera. Esmajoones, distantsilt, ei tundunudki midagi väga valesti olevat. Lihtsalt kaks keskmisekasvulist koera, kes ei ole kunagi karvahooldust tunda saanud. Tõsi, eemalt hakkas silma, et ketid on lühikesed ja kuudid kandsid oma viimseid minuteid, kuid isegi see ei tundunud niivõrd katastroofiline. Oleme ju oma töös kokku puutunud paljude taoliste mõtteviljelejatega, kes meilt tõllaratta suuruste silmadega otsa vaadates küsivad: “Soojustatud kuut, milleks?"
Krõbinapakk taskus sahistasime end läbi lume loomade poole. Koertele lähenedes hakkas tunduma, et silm oli meid distantsilt petnud. Polnudki nood sedavõrd keskmist kasvu, kuivõrd hoopis suured. Meid hämmastasid kilked, mis kandusid kõrvu, kui neljajalgsed meid märkasid. Olid need rõõmuhõisked või hädakisa? Ei tea, ent ütlemata hingematvalt jutustasid loomad oma loo.
Vaatasime ringi, lootes, et ehk astub talumajast mõni hingeline välja, kes meid kui mitte võõrale territooriumile sisenemise eest, siis vähemalt halva tuju väljendamiseks sõnasõja ohvriks muudaks. Kuid ei ühtki hingelist, jalajälgegi valgel lumevaibal.
Iga sammuga Xenale lähenedes hakkas tüdruk järjest kõrgeimaid vigurhüppeid tegema. Ikka kõrgemale ning kõrgemale ja kui ma oskaksin vaid sõnadesse panna neid kõrvulukustavaid kilkeid ...
Mõned krõbinad peopesal, kükitasin Xena ette maha. Oma ehmatuseks pidin ilma jääma sõrmedest. Ei, sugugi mitte polnud tegu kurjusega. Krõbinad, mis paljude varjupaigakoerte ninasid krimpsutama panevad, paistsid tema jaoks kui delikatess. Hetkega oli pihu tühi. Sirutasin oma käe, et sõrmed läbi pulstunud karvkatte libistada. Uskumatu, võinuksin Xena ribidel harfi mängida! Selleks hetkeks hakkas pilt selgeks muutuma. Selles talus ei elanud kedagi ...
Paarkümmend meetrit eemal jälgis iga meie liigutust teine paar silmi- suured, süütud ja sügavpruunid. Pisut nukral toonil seadsin sammud silmapaari poole. Tema oli vaikne. Pisut kõveralt seistes liputas vaid kergelt saba. Linda oli emotsioonitu ja loid, justkui väljendades pettumust inimloomas. Selleks oli ka põhjust, sest võinuksin Linda kõhetunud kehal veterinaartudengitele skelettloengu pidada- iga nukk oli tugevalt tunda. Linda alatoitumus oli kordi tugevam kui Xenal.
Olgu öeldud, et vahepeal oli meie kohalolekust teada saanud territooriumi omanik, kellega õnnestus silmast silma ka kohtuda. Külmutatud kodutoidu ülejäägid ühes, leivakontsud teises käes asuti oma loomi ja seisukohti kaitsma. Majanduskriis, suur pere toita, Linda väidetav epilepsia- kas need olid ka tegelikud põhjused lemmikloomade alatoituvusele? Või oli siiski tegemist sügava hoolimatusega? Kas majanduslikult raske olukord keelab elu hammasrataste vahele jäämise korral abi palumast? Või on see uhkus? Kes teab tõde?! Kas meil ongi tarvis tõde teada?
Olgu tõde milline tahes, on Linda ja Xena tänaseks varjupaiga hoole all ning nüüdsest saab nende elu ainult paremuse poole veereda. Linda ja Xena vajavad kehakaalu taastamiseks rammusat kvaliteettoitu, vitamiine ja turguteid. Kui kehakaal taastunud, soovime koerad ka steriliseerida. See võimaldaks neile kiiremini uut kodu leida.
Seisuga 16. märts on Xenale ja Lindale kogunenud 1350 krooni. Xena adopteeris perekond Kruus Järvamaalt ja loodame, et Xena elu uues kodus ning uue pererahva silme all saab olema täis rõõmu ja positiivseid emotsioone. Linda on aga jätkuvalt koduootel ning kosub tublisti. Eelmise nädala lõpul käis Linda veterinaarkontrollis ning vereanalüüs näitas, et verenäitajad on normis. Hurraa! Kaalgi on tõusnud- kaalub nüüdseks juba 28 kg. Pikk paranemise teekond on veel aga ees. Jätkame Lindaga rammusa toiduga ravikuuri. Samuti saab Linda edasi toidulisandeid ja vitamiinisüste.
Linda vastu ei näidanud pikka aega keegi huvi üles. Ilmselgelt oli takistavaks faktoriks Linda epilepsia. Koerake taastus Pärnu loomade varjupaigas. Abiks olid loomasõbrad, kes Linda ravitoidu, vitamiinide ja toidulisandite tarbeks annetasid. Iga kuuga läks tema situatsioon üha paremaks. Ainsaks morjendajaks olid lühikesed epilepsiahood. Kuid lõpuks, kui Linda omandas juba kaunid kurvid, viis kõikse kõrgem Taevahärra Linda elutee ristuma Soomemaaga. Meil on hea meel teatada, et augustikuu lõpus sõitis Linda uude perre. Kena pererahvas oli Linda suhtes väga kaastundlik ning ka teadlik, kuidas toimib elu koos epileptikuga, seetõttu pärast mõningat seedimisaega sõitisgi Linda Soomemaale ära.
4. septembril saabusid esimesed uudised uuest perest. "Lindal on olnud üks epilepsia hoog, 30-ne sekundiline, kuid käisime eile veterinaari juures ja saime uued rohud epilepsia vastu. Linda on üsna hästi kohanenud tubase koera eluga. Ta ei karda enam kummalisi asju nagu televiisorit, tulesid ja muud sellist. Kui Linda kuuleb, et külmkapi uks avanes, siis ta tuleb joostes koos Viliga (pere teine koer) uudistama, kas midagi hamba alla ka saab. Ta on juba palju rõõmsameelsem ja vapram kui enne. Oleme väga õnnelikud."
Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.