Eestis on liiga palju kasse. Miks ma nii julgen väita? Karmid arvud näitavad reaalsust – igapäevaselt ootavad erinevates loomade abiorganisatsioonides uut kodu tuhanded kassid. Need on kassid, kes on sattunud tänavale ja keda keegi ei otsi; kassid ja kassipojad, kes elavad juba mitmendat põlve tänavatel; kassipesakonnad, keda on hüljatud jne. Nendel kassidel on vedanud, sest varjupaik pakub ulualust ja hoolt ning otsib uusi kodusid. Samas ei tea keegi, kui palju kasse veel hulkurielu elab. Ka neid on tuhandeid üle Eesti ning lisaks iseloomustab neid loomade ürgne instinkt paljuneda liigi säilimise nimel.

Olete ilmselt kuulnud väljendit ,,märtsikassid’’. Kasside häälitsused, mis kaasnevad nn kassipulmadega ja mis öösiti majaakendest sisse kostuvad, annavad märku, et varsti algab varjupaikades kassipoegade hooaeg, nagu me ise seda nimetame. See hooaeg algab kevadel, jätkub suvel ja vaibub alles talvekülmade saabudes.

Ükskõik, kuidas arvutada, on ikkagi liiga palju kasse ja kassipoegi ning liiga vähe kodusid. Toetudes uuringutele kasside paljunemisest, saab arvutada umbkaudse kasside arvukuse. Arvestatud on sellega, et osa kasse steriliseeritakse või kastreeritakse, samuti on arvesse võetud kasside ja kassipoegade iga-aastast suremust. Üks emane kass ja tema järglased võivad nelja aastaga anda elu 172 kassipojale, seitsme aasta kokkuvõttes on see number 2905 ja kümne aastaga on kasside hulk kasvanud 49 tuhandeni. (Allikas:  https://calculate-this.com/420000-kittens-unspayed-cat-kitten-calculator)

Kas see on normaalne või aktsepteeritav, et ühe kassi ja tema järglaste poolt näeb 7 aasta jooksul ilmavalgust ligi 3000 kassipoega? Need numbrid on nii hoomamatud, et ei pane inimesi eriti kaasa mõtlema, sest ei saada aru. Olgu suurte arvude seadusega, kuidas on, kuid ehk kõnetab siis kassipoja lugu, kes ilma emata ja haigustest puretuna varjupaika jõuab. Veterinaaria ei ole imerohi ja kui immuunsüsteem on juba kokku kukkunud, siis kahjuks lõpeb selle väikese elu kurvalt.

Lemmikloomapidamise kultuur Eestis peab paranema ja inimesel on kohustus hoolitseda oma lemmiklooma ning tema järglaste eest. Ikka veel juhtub, et võetakse nunnu kassipoeg ja siis hüljatakse. Ikka veel sünnivad kassipesakonnad, keda keegi ei taha.

Vastutustundlik loomaomanik laseb oma lemmiku vastavalt soole kastreerida või steriliseerida. Olen kuulnud inimesi ütlevat, et miks ma pean oma isase kassi laskma kastreerida, tema ju pesakonda ei saa. See on väga küüniline ja teiste suhtes ebaaus seisukoht. Seesama isane läheb kihust aetuna hulkuma ja võib kellelegi ebameeldiva üllatuse valmistada. Jah, seda ei juhtuks, kui emased kassid oleksid steriliseeritud. Siinkohal kuulen jälle väidetavat, et miks ma pean seda tegema, minu kass elab ju ainult toas. Samas käib seesama armas emane kassike kaks korda aastas nn hüppes – avatud aken annab selleks võimaluse. Kaks korda aastas on selles peres kassipesakond ja otsitakse kassipoegadele uusi kodusid. Müüt, et emasel loomal peab kindlasti olema üks pesakond, on ammu ümber lükatud. Pigem aitab emase kassi steriliseerimine vähendada mädaemaka ja rinnanäärmete kasvajate riski. Kastreeritud isane kass lõpetab oma territooriumi märgistamise, ei kipu hulkuma ega kakle teiste kassidega.

Tänapäevases inimühiskonnas ei ole lemmikloomade sündivuse kontrollimises midagi imelikku ega loomuvastast. Loomuvastane on pigem see, kui tagajärgede eest ei vastutata.

Varjupaigad tegelevad kontrollimatu paljunemise tagajärgedega ja uute kodude otsimine muutub järjest raskemaks. Iga kodus sündinud kassipoeg, keda üritatakse sokutada tuttavatele või müüakse veebis või turuväravas, võtab ära kodu võimaluse ühelt varjupaigas elavalt kassipojalt.