Viimasel juhul ei tule otsus lihtsalt, öeldakse ju ikka, et kodus on kõige parem ja seal on looma turvapaik ja kindlus. Samas on kodusid, millega võrreldes varjupaik on pääsemine ja kus ei oodata mitte ainult uut kodu, vaid parandatakse „päris“ kodus tekkinud nii vaimseid, kui füüsilisi haavu. Ka need äravõtmised jagunevad omakorda – on inimesi, kellel aitamine on üle käte läinud, kel ei jagu enam võimalusi loomade eest hoolitsemiseks, kuid kes ei oska või tihka abi küsida. Nemad annavad enamasti loomad vabatahtlikult ära, paludes ainult, et nad terveks ravitaks ja nende eest hoolitsetaks. On pahatahtlikke inimesi, kes ei tohiks looma omada. Ja siis on inimesed, kelle jaoks on loom rahaallikas, keegi keda ära kasutada selleks, et tulu teenida.

Aina enam jõuab meediapilti lugusid väärkoheldud loomadest. Enamik selliseid juhtumeid aga on pigem kajastuseta ja seda eelkõige põhjusel, et loomade äravõtmine on tavaliselt keeruline ja pikk protsess, kus enim kannatavad need, kes inimesest ja tema headusest kõige sõltuvad. Kuna menetlus võtab aega ja on habras, kardetakse seda ära rikkuda ja seeläbi põhjustada loomadele veel suuremaid kannatusi. Antud teema on aga oluline ja selliseid juhtumeid saaks ära hoida, kui inimesed loomaostu läbi mõtleksid ning teavitaksid oma kahtlustest loomade väärkohtlemise osas. 

Üks neist juhtumeist keris Varjupaikade MTÜ jaoks end lahti septembri alguses, mil Veterinaar- ja Toiduametilt saabus korraldus tulla järele ühes Põhja-Tallinna korteris hoolitsuseta jäetud koertele ja kassidele. Need loomad ei olnud omaniku poolt hüljatud, vaid omanik keeldus koostööst ja otsustas põgeneda koos kolme koeraga, kui ametnikke nägi. Korteri uks avati lukuabi poolt ja esimesena sisenesid politsei ja ametnikud. Korterist välja tulvav hais tabas meeli ja ajas iiveldama, sealt edasi ilusamaks ei läinud. Avanev pilt oli õõvastav ja trööstitu. Väikeses ühetoalises elamises oli põrand kaetud prahihunnikute ja väljaheidete kihiga. Puhast põrandapinda, kuhu astuda, ei olnud ja selle kõige keskel vaatas vastu lugematul hulgal õnnetute loomade silmi. Sellisel hetkel ei ole aega mõelda, et endal on paha olla. Võimust võtab instinkt, et need loomad tuleb kohe siit päästa, kuna sellist elu ei tohiks keegi elada. Pulstis karvad, kondised kehad, räpased ja haisvad loomad. Keegi neljajalgsetest väga vastu ei hakanudki, jäi mulje, et need loomad on ammu abi palunud ja mõistavad, et nüüd midagi muutub. Kui vahel on loomi vaja toiduga meelitada, siis seekord piisas transpordipuuri ukse avamisest, kutsumisest ja hellast paist. Korteris tuleb teha mitmeid kontrollringe, ettevaatlikult astudes, kuna hirm on, et iga hunniku all võib keegi olla. Veel viimasel hetkel märkasime väikeses lemmikloomapuuris liikumist ja avastasime 3 aafrika kääbussiili, kellest üks kõigest paar päeva vana beebi.  

Veterinaarid tuvastasid esmasel ülevaatusel, et loomad on alakaalus, põevad giardiat, mitmel  on silmapõletik. Kõigi küüned on pikad, karv tuhm ja hooldamata ning nahal mitmed vigastused kas omavahelisest kaklusest või väärkohtlemisest. Vanematel loomadel on hambakivi ja igemepõletik, ühel koeral on tugev tagumiste lihaste kärbumine, mis teeb silmnähtavalt valu. Loomade kiibinumbreid kontrollides selgub, et koerad on registreeritud Eesti Kennelliidu registris, jaanuaris sündinud hiina harjaskoerte kutsikad on tunnistatud puhtatõulisteks. Kutsikate isa ja ema on Venemaa tšempionid, võitnud erinevaid tiitleid erinevatelt mainekatelt võistlustelt. Venemaal tehtud piltidelt ja päris elus vastu vaatavad loomad ei tundu olevat isegi suguluses. Raske on uskuda, et väga hästi hoitud ja kõrgelt hinnatud tõuloomad on nüüd sellises seisus.

Kurb on mõelda, et selliseid „kodusid“ on Eestimaal palju. See ei ole Ameerika, Poola, Venemaa… kellegi teise probleem. Sellised kasvandused on olemas siinsamas meie keskel. Ja selle põhjuseks on nõudlus – kui inimesed ostavad loomi suvalistest portaalidest, on valmis neid vastu võtma suvalises asukohas, nägemata tõuloomade vanemaid ja nende tervisetestide tulemusi, saavadki kutsika-kassipoja vabrikud töötada. Kuni on nõudlus, on ka pakkumine. Ka need kutsikad olid portaalides müügis, kui inimene olekski nüüd nende eest soovitud summa maksnud, oleks ta koju minemise asemel saanud looma viia hoopis kliinikusse ravile. Vaatamata tõutunnistusele, ei ole garantiid, et kasvataja hoolib oma loomadest ja nende järglastest. Seetõttu on loomasoovija ülesanne teha korralik kodutöö ja viia end kurssi nii müüja tausta, kui reaalse olukorraga. Me ei saa ju loota tervet lemmikut kodust, kus ei tagata neile ei korralikku toitu, liikumisvõimalust, ravi ega sotsialiseerimist. Kõige võikam on tõsiasi, et antud loomade omanik reklaamib sotsiaalmeedias, et loomad varastati, temalt on ära võetud elatusallikas ja süüdistused on lavastatud.

Kõigi nende nimel, kes ei ole veel pääsenud, on meil palve: kui sa kahtlustad, et kuskil tegeletakse loomade paljundamisega või toimub muul moel loomade väärkohtlemine, siis palun ära mine mööda. Teavita sellest loomakaitse organisatsioone. Kui tegelikkuses on kõik hästi, ei ole korralikul kasvatajal selle vastu midagi, et ta loomad üle vaadatakse. Samas kui kahtlus osutub tõeks, päästad sa kellegi elu.  

Meieni jõudnud grupi liikmed kosuvad ja taastuvad. Tänaseks on meie hoole all ka 3 suuremat koera, kellega esialgu loomaomanik põgenes. See tähendab, et ühetoalisest korterist on pärit 26 lemmiklooma. Varjupaikade MTÜ teeb koostööd erinevate veterinaarkliinikutega, et tagada neile kõigile vajalik ravi. Kui menetlus ükskord lõpeb ja loomad on terveks saanud, siis saavad nad steriliseeritud/kastreeritud ja võivad liikuda uutesse kodudesse. Seni aga anname oma parima, et võita tagasi nende usaldus inimese vastu ja lubame, et leiame igaühele neist maailma parima pere, kus nad saavad olla õnnelikud oma elupäevade lõpuni.