Siinkohal võiks ühiskond peeglisse vaadata ja tõdeda, et pildil on midagi valesti. Inimesed peavad vastutuse võtma kohe, tegelikult tahaks öelda, et juba enne, kui lemmikloom perre võetakse. Kohe tuleb hakata ise õppima, sest kaasaegsed teadmised lemmikloomade pidamisest on meie ühiskonnas kesised. Ikka veel elatakse suust suhu kandunud folkloori ja müütide najal. Praegu võetakse koeri ja ka kasse liiga iseenesestmõistetavalt ning kergekäeliselt. Äärmustena võib kirjeldada seda, et neisse suhtutakse kui nunnudesse mänguasjadesse või siis teiselt poolt inimlikustatakse ja võetakse kui laste aseainet.

Alles siis, kui inimene on tunnistanud, et ta on enda kõrvale võtnud elama teisest liigist tunnetega elusolendi, kellel on oma liigiomane käitumine, saab ta hakata looma õpetama. Kui aga juhtub midagi traagilist, on juba hilja. Järelikult oli enne midagi tegemata. Loomamaailmas tuleb tegeleda ennetamisega – täpselt samamoodi nagu inimeste ühiskonnas pääste valdkonnas.

Eesti lemmikloomakultuur on paar aastakümnendit, kui mitte rohkemgi, ajast maas. See on üks põhjus, miks varjupaika jõuab väga palju loomi. Kui inimene on võtnud lemmiklooma, siis vastutab looma eest omanik ja mitte keegi teine. Iga pere, kes plaanib oma perre lemmiklooma võtta, peaks läbima vastava koolituse. Selliselt saab ennetada probleeme ja ehk nii mõnigi loom, kes tegelikult pere eluviisiga ei sobi, jäetakse siis üldse võtmata ning järgmine kodu kaotanud loom jääks varjupaika jõudmata. Inimesi harides saaks tõsta lemmikloomapidamise kultuuri Eestis.

Iga loom, kes satub varjupaika, võib olla stressis ja ärevil, sest tema elus on toimunud väga suur muutus ning suurte muutustega on raske toime tulla. Nii võime näha susisevaid kassipoegi ja täiskasvanud kasse, kelle ainukeseks mõtteks on põgeneda ning koeri, kelle kehakeel ja hääl, ütlevad hoiatavalt, et ära tule lähemale. Meie oskus on neid signaale lugeda, neist aru saada ning osata selles situatsioonis käituda. Me suhtume varjupaigaasukatesse heatahtlikult ja kannatliku meelega ning anname loomale aega kohanemiseks.

Koer on koer ja inimene on inimene. Koer käitub alati koera moodi, kuid nad on elus ja neil on tunded. Koerad on erinevad – nende emotsioonid, kogemused ja õpitud käitumine võivad olla väga erinevad. Nende vaimne ja füüsiline tervis võivad olla väga erinevad. Seetõttu tuleb lähtuda igast üksikust indiviidist. Koerad ei ole robotid, kellel on on/off nupp või programm, mida nupust muuta. Üks koer võib samasuguses olukorras käituda hoopis teisiti kui tema liigikaaslane. Koer on alati hetkes kohal, mida inimesel on päris raske kogu aeg teha – olla hetkes kohal. Ja nii võibki inimene olla ekslik, sest eksimine on inimlik.

Üks suur sõna on usaldus. Me peame võitma varjupaika sattunud looma usalduse. Samuti üritame taastada tema usaldust maailma vastu, mis on tema suhtes väga ebaõiglaselt käitunud. Kodu kaotades on lõhutud looma turvatunne. Kas suudame alati seda usaldust taastada? Aus vastus on ei, mõnda looma ei ole võimalik päästa. Tulekahju nõuab oma ohvri.

Ja miks ikka on rõhk ainult koertel, kui varjupaigaasukad on ülekaalukalt kassid, kes täpselt samamoodi nagu koerad, on mõjutatud stressist, mida on põhjustanud suur elumuutus. Ka kass võib stressis olles valida erinevaid käitumisviise, millest üks võib olla agressiivsus. Kassidega suhtlemisel peavad varjupaiga töötajad olema väga osavad, sest kassi küüned ja hambad on väga teravad relvad, kui need käiku lastakse. Teame, et kassipoeg, kes ei ole oma elu esimese kolme nädala jooksul inimesega kokku puutunud, ongi okkaline, sest tal on tõsine hirm oma elu pärast. Alalhoiuinstinkt paneb ta selliselt käituma ja tema hilisem sotsialiseerimine võtab väga kaua aega.

Varjupaikade MTÜ võtab vastutuse varjupaika sattunud loomade eest nii rõõmus kui mures.

Me vastutame ühiskonna, inimeste ja loomade turvalisuse eest. Me seisame nende eest ja anname hääle neile, kes seda ise teha ei saa. Varjupaiga töötajad on suure südamega inimesed, kes teevad päev-päeva kõrval sama tänuväärt tööd nagu päästjad.