Pablot ei pidanud miski, ka mitte kett. Kui tema maailma avastama minna tahtis, siis tema ka läks. Ei osanud inimesed mõelda, et äkki on koera elu osaks inimesepoolne mõistmine, usaldus ja koolitamine ning nii kasvas Pablost inimesi umbusaldav ja isepäine koer. See oli soodne pinnas konfliktideks ja vastuolud inimühiskonna reeglitega olid kerged tulema. Ja mida siis inimesed lahendusena nägid – loomulikult tuleb selline koer varjupaika viia ja ta isoleerida.

Samas oli Pablo väga efektse välimusega – ta nägi välja nagu fitnessi-kunn oma mustas läikivas, liibuvas, valge rinnaesisega kostüümis, millest musklid välja punnitasid. Tema välimus äratas tähelepanu ja paljud soovisid talle uut kodu pakkuda. Et esmakohtumisel oli koer valmis kõike ja kõiki ära sööma, siis kodupakkujad lihtsalt loobusid. Ei leidunud inimest, kellel olnuks püsivust käia mitmeid kordi varjupaigas, et jagada Pablole maiuseid ning võita tema usaldus ning armastus kõhu kaudu.

Kuid ei meie ega Pablo kaotanud lootust, sest varjupaiga omainimestele oli ta näidanud juba oma pehmemat poolt ning meie teadsime, et sisimas on ta tegelikult sülekoer, kes ihkab kodusoojust ja oma peret. Tuleb ainult aega anda, olla hell ja kannatlik.

Ühel päeval jõudsid kohale kaks noort inimest, kes ei peljanud vaeva. Nende suureks eesmärgiks oli Pablo kodustada ja neil oli piisavalt püsivust ning tahtmist. Mitmed korrad varjupaigakohtumisi, hunnikute viisi maiuseid ja siis tuli päev, mil varjupaiga jalutusplatsil ronis Pablo perele sõna otses mõttes sülle ja limpsis nad oma suure keelega üle. Sellest hetkest sai alguse nende ühine teekond läbi elu.

Tänasel päeval elab Pablo õnneliku perekoera elu ja on kaasatud pere tegemistesse. Pablo käib ka koertekoolis, et aru saada oma suurusest ja õppida ohjama oma jõudu, sest ise ta ju arvab, et on väike sülekoer. Pablost on saanud täieõiguslik pereliige, kes kodus meelsasti kas üksi või koos teistega diivanil pikutab ja ta kavatseb seda teha veel palju-palju aastaid.