Toppisin väikese hirmunud koerakese põue ja me sõitsime koju. Pisike suurte silmadega habras olevus ei julgenud kellelegi otsa vaadata, ei söönud ega joonud, tardus paigale sinna, kuhu ma ta tõstsin. Kui keegi kõneles või naeris veidi valjemini, varjus väike koerake hirmunult tundideks telerikapi taha peitu. Ma polnud kunagi varem nii sügavat meelemasendust ühelgi koeral nii lähedalt näinud... Amyl justkui puudusid soovid ja tahtmised. Vaadates peeglisse, ei näinud ta seal kedagi. Ta vaatas uskumatul pilgul, kui tutvustasin talle päris tema pesa, pakkusin talle süüa just temale ostetud kausist ja näitasin talle uusi mänguasju, mis olid mõeldud just temale. Mäletan hetke, kui esimest korda viisime Amy õue. Sadas laia lund – Amy jaoks näis see olevat justkui kaheksas maailmaime. Ta seisis vaikselt, vaevu hingates, ning lasi lummatud pilgul lumeräitsakatel enda peale langeda.

Kui Amy meile saabus, elasid meie kodus juba kaks koera: kääbuspinšer Mia ja linnukoer Grace. Nad mõlemad on algusest peale olnud Amy suhtes väga mõistvad ja kaastundlikud, õpetanud väikesele koerakesele eluks kasulikke oskusi.

Traumeeritud, katkise hingega koerakese usalduse võitmine on olnud pikk ja keeruline teekond, kuid tasa ja targu, päev-päevalt, samm-sammult oleme Amy hirmudest ja põhjatust kurbusest võitu saanud. Nüüd näen ta silmades peegelduvat rõõmu, tajun iga päev – meie Amy on õnnelik. Temast on saanud mänguline ja terane särasilmne koerake, kes armastab uneleda oma pesas, mängida oma lemmikmänguasja roosa lambakesega ning käia koos meiega külas ja metsas jalutamas. Suvel meeldis Amyle peesitada terrassil ja ujuda basseinis, uudistada koduhoovis linde, ämblikuid ja siile ning ajada taga päikesejänkut. Ta oskab Mia ja Grace’iga ilusti mängida ning vaadata „kutsikasilmadega”. Kui päev jõuab õhtusse, suigub Amy oma armsas pesas roosa lambakesega unne.

Me ei tea, millal Amy on sündinud, seetõttu otsustasime pidada tema sünnipäeva päeval, mil ta saabus meie koju. Oleme juba soetanud talle toreda kingituse. Ja varsti on jõulud ning päkapikud pole ka sellel aastal Amyt unustanud. Ma pole Amy kojutoomist hetkegi kahetsenud ega anna teda kunagi ära. Tean paljude Amy saatusekaaslaste elukäiku ning mul on suur rõõm, et ka nemad on oma uutes kodudes hoitud ja armastatud. Kuigi tegelen loomadega iga päev, olen just tänu Amyle õppinud enam mõistma hüljatud ja õnnetu saatusega koerte tundeid ja mõttemaailma. Raske saatusega koerte usaldust on sageli keeruline võita, kuid kui see juhtub, peegeldub nende silmis piiritu tänulikkus, arm ja kiindumus. Kindlasti peab varjupaigalooma võtmine olema tõsiselt läbimõeldud otsus. Paljud neist loomadest on juba vähemalt üks kord kogenud mahajäetust või isegi reetmist, mõned neist on läbi elanud tõsise füüsilise või hingelise trauma.

Kuid suurt rõõmu võib pakkuda võimalus olla tunnistajaks ühe olendi tagasipöördumisele paremasse ellu. Seda iseäranis juhul, kui ta seda kunagi varem pole kogenudki. Sellest kõneleb Emily Dickinsoni südantliigutav luuletus.

Doris Kareva tõlkes kõlab see järgmiselt:

Kui säästa saan üht Surmavalu

on elul mõte sees –

või trööstida ühtainust Elu

ta Vaevades –

Või nõrkend Linnupoja

saan pessa tõsta taas

– on elul Mõte sees.

Arvan, et sellega on kõige tähtsam öeldud.