See oli juba üle kümne aasta tagasi, aastal 2007, kui kaks loomade varjupaika, Pärnu ja Viljandi varjupaik, lõid käed ning oligi sündinud Varjupaikade MTÜ. Pärnus tegutses enne seda samas asukohas Raba tänaval Eesti Loomakaitse Selts. Pärnu linn oli andnud kasutada linna kaetud prügilast ühe osa ja sellel seisis vana rongivagun ja päevinäinud hamburgeriputka. Tol ajal oli üsna tavaline, et koerte innaajal sörkisid mööda linnatänavaid 5–6 pealised koerakarjad, korterelamute ümbruses pesitsesid kassikolooniad ja trepikojad haisesid kassiuriini järgi.

Kuidas siis tol ajal varjupaika peeti? Võib öelda, et õhinapõhiselt ning suure entusiasmiga. Üritati loomi aidata, nad tänavatelt ulualla toimetada ja otsiti uusi kodusid.

Hamburgeriputka oli korraga kõigeks – kehvema tervisega kasside majutamiseks, kontoriks, köögiks ja laoks. Putka oli nii väike, et seda suutsid soojaks kütta elektriradiaatorid. Kätepesuks oli seina peal tilaga anum, millesse tuli vesi tassida ja samamoodi tuli solgivesi ämbriga välja viia. Soojast voolavast veest ei osatud unistadagi.

Vanas rongivagunis olid siseboksid koertele ja nende kohal boksid kassidele. Vagunit köeti raudahjuga, millel pidi talvel pidevalt tuld all hoidma. Ei olnud harvad juhud, kui ka külmal talveööl käidi veel varjupaigas ahju kütmas, et loomadel külm ei hakkaks.

Oli aeg, kus varjupaiga platsil oli 40 koerakuuti ja nende küljes 40 koera ketis. Eks neil olnud seal igav ka ja nii nad kaevasid platsi parajaks kuumaastikuks. Kord kadus üks proua, kes oli koeri vaatama tulnud, hooldaja kõrvalt ära. Ta kukkus auku, mis oli üsna sügav. Õnneks suutis ta seda huumoriga võtta ja kõik said hoopis lõuatäie naerda.

Algusaegadel oli loomasöögiga väga raske. Mida teha, kui on mitmekümne koera peale vaid kaks kotti toitu? Sööki osteti ise juurde, et loomad näljas poleks. Keedeti makarone ja riisi, poest sai allahinnatud lihakraami – nii saadi hakkama. Kui hooldaja ämbri ja kulbiga koerte platsile sammus, olid koerte keeled ümber mokkade rullis.

Hea koht, kus ka kuningas jala käib, oli puidust putka kontori ees, koerkuut kõrval. Kuivkäimla uks kinni ei käinud. Selleks, et ust kinni hoida, oli ukse küljes rihm, kust kinni hoida. Seal pidi hakkama saama nii suvekuumuses kui ka talvekülmaga. Mõne aasta pärast, kui varjupaigal oli juba kontorisoojak, sai tühjast välikäimlast tööriistakuur, kus hoiti labidaid ja rehasid. Seda ei olnud kauaks, sest linnavalitsusel oli oma varandust tagasi vaja ja välikäimla veeti varjupaiga platsilt minema.

Aja jooksul saabus platsile erinevaid kuskilt üle jäänud soojakuid. Nii said kassid endale karantiini. Siis saadi juurde soojak, kuhu panna mõni koer karantiini ja siis veel üks puidust putka, milles sai hoida kasse, ja nii edasi ja nii edasi. Soojakuid on meile annetatud ja soojakute ostmiseks on tehtud rahakogumise kampaaniaid. Ikka ja jälle tuli ise usin olla ja asju organiseerida. Teinekord oli selleks, et midagi korda saaks, vaja isegi lubada, et juhataja astub teatavasse parteisse.

Oluline edasiminek oli kontorisoojaku saabumine. Kui kontorisoojak paigaldatud ja trassivesi sisse veetud, lubati omavahel, et kontorisse loomi ei tooda ja seal käivad ainult töötajad ja külastajad. Meest sõnast, härga sarvest. Kontori esimesed asukad oli linnud – paar päeva tuli majutada päästetud luiki.

Elu varjupaigas edenes tänu headele inimestele. Kord tuli üks perekond, kes soovis aidata ja nii ehitasid nad valmis katustega aedikud koertele, mis seisavad tänini. Soojustatud kuudi annetas aga hoopis üks ettevõte väljastpoolt Pärnu linna.

Keerulistel aegadel tulid meile appi sõbrad üle lahe – Reccu Rescue Soomest. Nad nägid, kui keeruline on meil varjupaika pidada ja ulatasid oma abikäe. Varustasid meid loomatoiduga, aitasid ehitustööde juures. Kassituba sai tänu neile väliaediku ja koertemaja jaoks korraldasid nad annetuste kogumise. Samuti aitasid nad otsida meie koertele ja kassidele kodusid Soomemaal ning ei olnud harvad juhud, kus nad lahkusid varjupaigast loomi täistopitud autodega, et nad uutesse kodudesse transportida.

Aga vana rongivagun muudkui lagunes ja ei pidanud enam ei tuult ega vihma. Üks suur ettevõtmine oli kahest merekonteinerist nn koeramaja ehitus, mis kestis mitu aastat. Täpselt selles tempos, kuidas annetajad õla alla panid. 2017. aastal jõudis asi nii kaugele, et saime koerad sooja ja kuiva ümber kolida.

Kokku on varjupaiga territooriumil kasutuses 11 soojakut ja kaks merekonteinerit. Meie nimetame neid kõnekeeles ikka majadeks.

Koertele on koertemaja kuue siseboksi, pesuruumi ja toidulaoga. Õues on 10 katusega väliaedikut ja ketti ei panda kedagi juba ammu.

Kassidele on eraldi kaks karantiini ja kassimaja, kus on neli tuba kasside vabapidamiseks. Vabapidamises olevad ja külastajaid ootavad kassid on kõik vaktsineeritud, tehtud on sise- ja välisparasiiditõrje ning vastavalt soole on nad steriliseeritud või kastreeritud.

Veterinaar toimetab meil eraldi soojakus ja lisaks on nelja toaga taastusravi erikohtlemist või ravi vajavate loomade jaoks.

Üks asi, milleta varjupaik toimida ei saa, on laopind – neid on vaja toitude ladustamiseks, tekstiilide ja pesamaterjalide jaoks, keemiatoodete paigutamiseks, tarvikutele jne. Need on erinevates soojakutes üle platsi.

Trassivesi on hetkel kolmes soojakus, ülejäänutesse tassitakse vett ikka käe otsas ja seda kulub palju, sest koristada meile meeldib.

Üks tõeliselt hea asi varjupaiga territooriumil, mis on olnud seal algusest saadik, on koerte jooksuaedik. Aja jooksul on tulnud seda küll lappida, sest on olnud nutikaid, kes ennast kuskilt läbi pressivad või alt välja kaevavad. Koertele on jooksuplats väga vajalik elu rikastamise võimalus. Jooksuaedikus saavad koerad ennast liigutada, aega veeta üksi või hoopis kambakesi. Koos saavad joosta koerad, kes üksteisega sobivad ja loomulikult on seltsis hoopis segasem. Koerad on sotsiaalsed loomad ning niimoodi saab mängida ja suhelda.

Me oleme seda meelt, et ükski varjupaik ei pea selliselt soojakutes toimetama ja kogu aeg muretsema, millal mõni katus tormiga ära lendab või põrand ära mädaneb. Meie soovime keskenduda sellele, milleks me loodud oleme – loomade abistamisele.

2018. aastal korraldasime Facebookis toetuskampaania, et näidata, kuivõrd läheb kohalikele elanikele korda varjupaiga ja loomade olukord. 10 päevaga kogusime 1500 toetuskommentaari ja postitus jõudis 85 000 inimeseni. Tänaseks elab postitus oma elu. Lisandub toetuskommentaare, neid on juba ligi 2000 ning olukorrast lugedes on meieni jõudnud veel tublid abistajad. Tänu postitusele sai sel suvel koeramaja alune soojustusvahtu täis lastud, et koerad talvel ei külmetaks ja torud ära ei külmuks.

Pärnu linna uude arengukavasse esitasime ettepaneku linna kaasaegse varjupaigahoone ehitamiseks. Teema tuli lauda ja meediasse enne riigikogu valimisi, mil poliitikud lahkelt lubadusi jagasid.

Soovime, et Pärnusse kerkiks varjupaigahoone, kus eelkõige on hea olla loomadel ja ka töötajatele on tagatud kaasaegsed töötingimused.

Sügav kummardus kõikide – töötajate ja vabatahtlike, ettevõtete ja ettevõtjate, vabaühenduste ja klubide, annetajate ja abistajate ees, kes te läbi aastakümne ja rasketele katsumustele vaatamata, olete aidanud meil Pärnu loomade varjupaigas hoolitseda Pärnu linna ja terve maakonna koduta loomade eest! Suur aitäh!