„Koroona on küll Varjupaikade MTÜ vabatahtlike ridu hõrendanud, kuid siiski on meil alles palju tublisid vabatahtlikke. Tõsi, on neidki, kes tulevad suure hurraaga, aga väsivad kiiresti ja kaovad hiljem ära. Sellest on kahju, sest oluline on, et vabatahtlikuks jäädakse pikemaks ajaks; vähemalt aastaks või paariks. Vabatahtlik töö on maraton, mitte sprint,” räägib Varjupaikade MTÜ aasta vabatahtlik Raimo Nõu.

Ta ütleb enda kogemustele tuginedes, et loomade varjupaiga sisu tajumine ja töövõtete efektiivsemaks muutumine võtab aega kümneid külastuskordi. „Varjupaigas on omad ohud ja oskus panustada varjupaiga tegevusse sel viisil, et see on õige, turvaline ja kasulik, tuleb ajaga.”

Raimo sõnul sai tema teekond vabatahtlikuna alguse 2017. aastal. „Kui minu koer suri, siis jäi üle toitu ja rihmu. Läksin allesjäänud asju viima Tallinna loomade varjupaika, kus avastasin võimaluse vabatahtlikuna varjupaiga tegevustes kaasa lüüa. Tegelikult jõuavadki paljud lemmiklooma kaotuse järel varjupaika vabatahtlikuks, nii et minu lugu ei erine tavapärasest.”

Aasta vabatahtlik lisab, et praegu on tal jälle lemmikloom ja ta pakub koos elukaaslasega kodu Cavalier King Charlesi spanjelile. „Hugo on tegelikult minu elukaaslase koer. Ta pole võetud varjupaigast. Ühes perekonnas oli inimene allergiline ja nii pidid nad koerast loobuma.”

Raimo räägib, et on täitnud Varjupaikade MTÜ-s erinevaid tööülesandeid. „Paljud eeldavad, et vabatahtliku peamine panus on koertega jalutamine. Arvasin ise ka seda, kusjuures seda saigi esimesel aastal palju tehtud. Varjupaiga esimesel tegutsemisaastal sai muuhulgas loomade sööginõusid pestud. Nüüd on muidugi nõudepesumasin olemas ja see tegevus kadus ära,” muigab ta.

„Ajaga on mu ampluaa veidi muutunud ja mind on rohkem kasutatud muudes tegevustes, näiteks Tallinna loomade varjupaiga sünnipäevade korraldamise juures,” kirjeldab Raimo tööülesandeid. „Eelmisel suvel Pikakari rannas toimunud sünnipäevast kujunes väga suur ja rahvarohke üritus ning sellega võis täitsa rahule jääda. Selles oli põhiroll muidugi Tallinna linnal ja varjupaiga käivitamise eestvedajaks olnud Hellika Landsmannil, keda oli rõõm ürituse korraldamisel aidata.”

Aasta vabatahtlik lisab, et viimasel ajal on uutele vabatahtlikele infotundide korraldamise kõrval tema tööülesanne olnud Tallinna loomade varjupaiga tutvustamine erinevatele gruppidele, kes on varjupaika jõudnud Varjupaikade MTÜ fundraiser’i hea töö tulemusena.

„Meeldiv, et järjest rohkem erinevaid kollektiive panustab varjupaika nii annetuse kui ka vabatahtliku päeva näol. Juhin neid erinevate heakorratööde tegemisel: muru niitmine suvel ja lumekoristus talvel, koertepuuride ja jooksuplatsi koristamine, ladude korrastamine, vajadusel ka karantiinis kassipuuride puhastamine ja muul moel varjupaiga töötajate toetamine,” loetleb ta.

Raimo arvates on koroona andnud vabatahtlikule tööle korraliku tagasilöögi. „Koroona tõttu oli varjupaik mõnda aega vabatahtlike jaoks suletud, sest eesmärk oli varjupaiga töötajaid kaitsta koroonasse nakatumise eest, mis olnuks oluliselt suurem kahju kui vabatahtlikust abist saadav kasu. Nii sai vabatahtlik tegevus põntsu. Ent Varjupaikade MTÜ võttis tööle vabatahtlike koordinaatori, kelle professionaalne tegutsemine on juba esimesi tulemusi näidanud. Olen optimistlik, et nii endised kui ka uued vabatahtlikud leiavad varjupaiga taas üles.”

Ka Raimo enda tegevust pärssis koroona üksjagu. „Kui varem oli perioode, kus olin varjupaigas kolm või neli korda nädalas, siis on endalgi tekkinud mitme kuu pikkused augud, kus igapäevase töö tõttu pole varjupaika jõudnud. Aga nagu alati uutele vabatahtlikele ütlen: see pole sprint, see on maraton. Vahepeal väikene paus on täiesti loogiline.”

Raimo sõnul on tore, kui tehtud tööd märgatakse, aga vabatahtlikku tööd ei tee ta tiitli nimel. „Vabatahtlike koordinaator kutsus mind ühele koosolekule, aga hiljem tuli välja, et koosolekut ei toimunudki, vaid sain hoopis tänukirja koos aasta vabatahtliku tiitliga. Aasta vabatahtlikuks saamine oli täiesti ootamatu, aga tore üllatus.”

Raimo arvates on Varjupaikade MTÜ arenenud organisatsioonina viimastel aastatel palju. Eraldi toob ta välja, et vabatahtlike koordinaatori tulek tõstab oluliselt vabatahtliku tegevuse kvaliteeti ja inimeste kaasatust. „Julgustan inimesi tulema Varjupaikade MTÜ-sse vabatahtlikuks ja võimaluse korral ka annetusega panustama,” kutsub ta inimesi loomade varjupaiga vabatahtlikega liituma. „Viimased uudised on näidanud, et koeravabrikud ja loomade väärkohtlemine on suur probleem, mis toob varjupaigale suuri kulusid loomade ravis. Nii et vabatahtlike abi on vaja nii loomadele heade tingimuste pakkumisel kui ka muudes tegevustes, olgu selleks erinev teavitustöö oma kogukonnas kui ka annetuste kogumine erinevatel üritustel.”

Lisaks vabatahtlikule tööle on Raimo elus olulisel kohal jalgpalliklubi Põhja-Tallinna JK Volta, mille tegevust ta juhib. „Korraldame jalgpallitreeninguid, et lapsed saaksid oma aega veeta sportlikult ja kasulikult. Jalgpalliklubi juhtimine võtab muidugi päris palju energiat ja on üpriski stressirohke. Pean läbi huumori ütlema, et loomade varjupaika vabatahtlikuks tulemine polnud ainult altruistlik tegevus, vaid siin mängis rolli ka väike omakasu. Nimelt klubi käivitamise algperioodil oli päeval pausi võtmine ja loomade varjupaiga koertega jalutamine väga lõdvestav.”

Raimo räägib, et jalgpalliklubi Volta on tegutsenud üle viie aasta. Jalgpalliklubi tunnuslause on „Särtsu täis jalgpalliklubi!” ja see tuleneb klubi nimest ehk Voltast. „Põhja-Tallinnas asunud Volta tehas oli lähiajaloos väga suur elektrimootorite ja -seadmete tootja. Kindlasti mäletavad paljud vanemad inimesed Volta vahvlimasinaid, millega sai mõnusalt krõbedaid vahvleid teha. Elektriga seonduv andis tunnuslausele algsädeme. Kui siia juurde lisada, et meie jalgpalliklubi krapsakaid poisse ja tüdrukuid treenivad väga ägedad treenerid, siis sobib see tunnuslause hästi.”

Aasta vabatahtlik lisab, et kontori seinatahvlil on kirjas mitmeid elluviimist ootavaid särtsakaid ideid, mis kannavad selle tunnuslause vaimu ja toovad seda rohkem esile. Kahjuks pole jalgpalliklubi saanud plaane ellu viia linna taristu kehvast olukorrast tingitud probleemide tõttu.

„Klubi on kõigest viis aastat vana, mis on spordis väga lühike aeg. Küll jõuame särtsakad ideed ellu viia,” on ta lootusrikas.

Raimo lisab, et tööle pühendumise kõrvalt pole muudeks hobideks aega, kuid siiski proovib ta veidi ka ise sporti harrastada: „Kevadest sügiseni mängin juba 20 aastat amatöörtasemel jalgpalli ja viimastel aastatel olen talvekuudel taas korvpalli leidnud, mida lapsepõlves sai kooliajal üksjagu mängitud.”

Raimo on üks Tallinna loomade varjupaiga kõige pikemaajalisi vabatahtlikke, kes ei löö risti ette mitte ühegi ülesande ees. Ajaga on välja kujunenud, et Raimo tegeleb varjupaika külastavate gruppidega. Varem korraldas ta aktiivselt infopäevi uutele vabatahtlikele. Tallinna loomade varjupaik tähistab iga-aastaselt oma sünnipäeva perepäevana ning Raimo on ka seal alati käed külge pannud. Kui tal pole koheselt mõnele murele lahendust, siis annab ta endast kõik, et probleemile ikkagi lahendus leida. Raimo on varjupaigas justkui üks korralik multitööriist – vahet ei ole, kas on tarvis suhelda inimestega, tegeleda koertega, teha puhastustöid, rookida lund või pidada mõni väiksem kõne – Raimo saab kõigega hakkama. Võib öelda, et Raimo on see liim, mis on hoidnud Tallinna vabatahtlike süsteemi niivõrd pikalt ja hästi toimivana. Ta on alati positiivne, sõbralik, abivalmis, suurepärane suhtleja ja tõeline liider. Me oleme väga õnnelikud, et Raimo kuulub Varjupaikade MTÜ perre!