Teadagi, et varjupaiga keskkond võib mõnele loomale stressi tekitada. Pisikesed kassipojad; tiined ning äsja poeginud loomad ja nende pesakonnad; ravi või eridieeti vajavad ning sotsialiseerimata loomad; kassid, kes ei saa mingil põhjusel hakkama üldises vabapidamise toas. Selliseid loomi on päris palju. Nad vajavad rahulikku kodust keskkonda, et taastuda, õppida inimest usaldama ja rahulikult pojad üles kasvatada. Siin tulevad appi meie kuldaväärt vabatahtlikud hoiukodud. Pensionär Õiest, kes pakub hoiukodu varjupaiga kassile, kirjutab vabatahtlike koordinaator Marika Algpeos.

Sume sattus varjupaika, kui ta oli kõigest 4-kuune. Vaatamata oma noorele eale, oli ta tänaval elades metsistunud ja mittesotsiaalne kass. Kui Sumet püüti, oli ta täiesti üksi. Paraku ei tea me, mis sai tema emast või teistest pesakonnakaaslastest. Välimuselt meenutas kassipoeg sumedat suveööd ja sellest siis ka nimi. Suurest stressist tekkis Sumel põiepõletik, mis ei allunud ravile ja vaatamata tema kaunile välimusele osutus kodu leidmine sellele kassile ääretult keeruliseks. Ühel päeval ilmusid aga varjupaika Külliki ja Sven. Need kaks suurt südant soovisid Sumele kodu pakkuda. 13 ja reede sai Sume jaoks märgilise tähenduse, sest siis mindi juba üheskoos koju. Sume perenaine Külliki räägib meile veidi elust koos kassiga. Küsimusi esitas kommunikatsioonijuht Anni-Anete Mõisamaa.