12. detsembri hilisõhtul tuli politseile aga teade, et vanglahoonete kompleksi viiv uks on lahti ning kümmekond koera uitab tänaval. Lõpuks õnnestus varjupaiga töötajatel loomad tagasi hoonesse suunata ning alustada nende varjupaika viimist, mis kestis kella kahest öösel kuni kella viieni hommikul. Kahte eriti arglikku koera ei õnnestunud siiski kätte saada. Järgmisel päeval saadi kätte ülejäänud koerad, vangla territooriumilt leiti ka ühe koera surnukeha. Veterinaar- ja toiduamet koostas otsuse võtta loomaomanikult ära kõik 24 koera ning anda loomad üle linnavalitsusele.
Nälginud ja kirpudest kubisevad koerad toimetati varjupaika. Koerte käitumine viitas, et neil on olnud vähe inimkontakti ning see vähenegi on olnud peamiselt negatiivne ja vägivaldne: koerad olid väga pelglikud. Inimestega olid rohkem harjunud vanemad loomad.
6. veebruar - Peale 43 päeva kestnud segadust ja võõrandamisprotsessi, ootavad vanglakoertest 11 Valga kodutute loomade varjupaigas uusi kodusi. Enampakkumisel leidsid endal kodu 2 kutsikat, ülejäänud 11 koera andis Veterinaar- ja Toiduamet kinkelepinguga Varjupaikade MTÜle. Koerad on varjupaigas oldud aja jooksul tublisti kosunud ja ei käitu enam toidu suhtes nagu arust ära. Samuti on nad nüüd kirpudest puhtad ja saanud korduvalt ussirohtu. Nad on vaktsineeritud marutaudi vastu, kiibitud ning saanud kompleksvaktsiini süstid, mis peaks neid kaitsma levinumate nakkushaiguste vastu nagu leptospiroos, koertekatk, parvoviirus jms. Koerad on taasleidmas oma usaldust inimeste suhtes ning osutunud tõelisteks südametemurdjateks. Paljud neist tegelikult oskavad juba rihma otsas jalutada ning armastavad inimeste seltsi väga. Mõne koeraga on vaja näha natuke rohkem vaeva, mõned on juba praegu suurepärased seltsikoerad. Veebruaris seisavad ees kordusvaktsineerimine, Lateefa ja Uno vajavad abi dr Kääramehelt, kes eemaldab kirurgiliselt nende murdunud hambad. Tasapisi valmistume selleks, et koerad saaksid steriliseeritud ja kastreeritud.
29. aprill - Lisaks veebiperemeestele pani vanglakoerte abistamisele õla alla Dr. Sterni heategevusfond, kes aitas tasuda koerte viljastutamise eest ning samuti aitavad nad tasuda Lateefa ja Uno hambaravi eest. Koostöös veebiperemeeste, Dr Sterni, Valga linnavalitsuse ja paljude teiste kaasaelajatega oleme me uue võimaluse andnud Tobyle, Spotile, Koakolale ja kutsikale numbriga VA1378. Hetkel ootavad seda Päris Oma veel Lateefa, Uno, Houdini, Elmo ja Junker ning kasuperes elavad Keiti ja Kannike. Nüüd on meil rahast enam vaja abi uute kodude leidmisel.
25. juuni - Tänaseks on uue kodu leidnud 10 koera, varjupaigas ootab seda Päris Oma veel ainult Junker! Pikk ja keeruline lugu hakkab lõpule jõudma.
1. august - Täna on see päev, kui oma koju sai viimane "vanglakoertest".
12.12.12 alanud pikk ja keeruline lugu on jõudnud finišisse. Meiega koos aitasid nende koerte saatust muuta Dr Sterni heategevusfond, Valga linnavalitsus, Purina, Veterinaar- ja Toiduameti Valgamaa büroo, Valga Koerteklubi treenerid Pille ja Gaida, Valga varjupaiga abilised ja vabatahtlikud, loomaarstid dr Jaan Luht, dr Kadri Kääramees, dr Merit Villemson-Kavak, dr Kaie Päike, Tiia Ariko, ajaleht Valgamaalane ja Marge Väikenurm, kümned- ja kümned annetajad ja veebiperemehed ning pöidlahoidjad.
Kõige rohkem aitasid aga otse loomulikult need inimesed, kes nüüd on nende koerte uuteks peredeks.
Me täname teid kõiki kogu südamest, suur-suur aitäh!
Ühe vanglakoera järgi sai nime meie iga-aastane Elmo-preemia, mida anname rahvusvahelisel loomakaitsepäeval, 4. oktoobril, söakaimale ametiisikule, kellega meil on olnud õnn aasta jooksul koostööd teha. Esimest Elmo saajat ei olnud raske leida. See läks Valgamaa Veterinaarkeskuse juhatajale Urve Laidveele, kes toetas varjupaika vanglakoerte juhtumis igal sammul nõu ja jõuga.
2013. aastal tunnistati Bigbanki Matchshowl aasta loomasõbralikumaks teoks Valga vanglakoerte sotsialiseerimisprojekt.
Loe pikka artiklit vanglakoerte edasisest käpakäigust uutes kodudes.