Pärnu varjupaigast läks koju koer Haiti, tema varjupaiga elu kestis 3 aastat ning ta oli varjupaigas sees olnud koertest teine pikima staatusega.
Kui ta varjupaika jõudis oli ta umbes 1.5 aastane. Tema pere loobus koerast põhjusel, et peresse sündis pisikene ilmakodanik, kellega koos ta ühe katuse alla ei mahtunud, olgugi, et oli leebe loomuga. Pererahvas pani pähe talle suukorvi ning kinnitas kaelarihma külge kirja koera infoga. Sedapsi jäetigi ta tänavale. Päevi hiljem päästis varjupaik Haiti isaste käest, kes jooksuajast tulenevalt tema vastu liiga aktiivset huvi tundsid. Haiti on äärmiselt inimlembene ning pehme loomuga tüdruk. Teiste koerte suhtes salliv ning mänguline. Suukorv, mis oli hülgamisel pähe pandud, jäätus kiiresti ümber ta koonu ning oli valu tekitav.
Varjupaigas tegeleti Haitiga aktiivselt. Vabatahtlik Marko käis temaga mitmetel jooksuvõistlustel ning nad proovisid isegi agility trenne.
Veebruaris hakkas üks pere Haiti vastu huvi tundma. Esmalt tuldi Haitiga tutvust tegema, et kas koer on ikka selline, millist pere soovib. Nad käisid pikal jalutuskäigul ning mängisid aedikus - kõik klappis. Uus pere tuli Haitile järgi 08. märtsil ning tegid talle suurepärase naistepäeva kingituse uue kodu näol.
Esimene kiri Haiti omenikelt:
"Haiti on tänaseks siis oma uues kodus ja tundub, et ta on väga õnnelik ja rahul seal.
Autosõitu talus ta superhästi, oma perenaisega, minu emaga, sai kohe sõbraks, kodu võttis kohe omaks, söögiisu on hea ja isegi kassidega ei tülitse esialgu... Üldse on ta väga armas ja suhteliselt sõnakuulelik. Jääb käskluse peale aeda ilusti ja ei hakka järgi trügima, kolmandal päeval jalutasime juba ka ilma jalutusrihmata ja tutvusime väljaspool aeda asuvate objektidega. Esimesel ööl proovis ikka ukselinki, et tuppa meie juurde saada, aga hommikul oli näha, et oli lõpuks oma kuudis öö veetnud.
Kõigil nendel kolmel päeval, sel ajal kui mina ise või tütar temaga aias olime, tegi ta oma rõõmupiruette! Selle asemel et mööda lumest puhtaks roogitud teed käia, jooksis ta kõik aias olevad hanged „sirgeks“. Selle nägin ka juba ära, et võõraste suhtes on umbusklik ja annab märku, et see on nüüd tema territoorium. Aga kallale ka otsejoones ei torma, pigem hoiab eemale. Ah jaa, nimeks sai ta siiski minu tütre eestvedamisel Kerry ja reageerib sellele juba hästi."
Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.
Kui ta varjupaika jõudis oli ta umbes 1.5 aastane. Tema pere loobus koerast põhjusel, et peresse sündis pisikene ilmakodanik, kellega koos ta ühe katuse alla ei mahtunud, olgugi, et oli leebe loomuga. Pererahvas pani pähe talle suukorvi ning kinnitas kaelarihma külge kirja koera infoga. Sedapsi jäetigi ta tänavale. Päevi hiljem päästis varjupaik Haiti isaste käest, kes jooksuajast tulenevalt tema vastu liiga aktiivset huvi tundsid. Haiti on äärmiselt inimlembene ning pehme loomuga tüdruk. Teiste koerte suhtes salliv ning mänguline. Suukorv, mis oli hülgamisel pähe pandud, jäätus kiiresti ümber ta koonu ning oli valu tekitav.
Varjupaigas tegeleti Haitiga aktiivselt. Vabatahtlik Marko käis temaga mitmetel jooksuvõistlustel ning nad proovisid isegi agility trenne.
Veebruaris hakkas üks pere Haiti vastu huvi tundma. Esmalt tuldi Haitiga tutvust tegema, et kas koer on ikka selline, millist pere soovib. Nad käisid pikal jalutuskäigul ning mängisid aedikus - kõik klappis. Uus pere tuli Haitile järgi 08. märtsil ning tegid talle suurepärase naistepäeva kingituse uue kodu näol.
Esimene kiri Haiti omenikelt:
"Haiti on tänaseks siis oma uues kodus ja tundub, et ta on väga õnnelik ja rahul seal.
Autosõitu talus ta superhästi, oma perenaisega, minu emaga, sai kohe sõbraks, kodu võttis kohe omaks, söögiisu on hea ja isegi kassidega ei tülitse esialgu... Üldse on ta väga armas ja suhteliselt sõnakuulelik. Jääb käskluse peale aeda ilusti ja ei hakka järgi trügima, kolmandal päeval jalutasime juba ka ilma jalutusrihmata ja tutvusime väljaspool aeda asuvate objektidega. Esimesel ööl proovis ikka ukselinki, et tuppa meie juurde saada, aga hommikul oli näha, et oli lõpuks oma kuudis öö veetnud.
Kõigil nendel kolmel päeval, sel ajal kui mina ise või tütar temaga aias olime, tegi ta oma rõõmupiruette! Selle asemel et mööda lumest puhtaks roogitud teed käia, jooksis ta kõik aias olevad hanged „sirgeks“. Selle nägin ka juba ära, et võõraste suhtes on umbusklik ja annab märku, et see on nüüd tema territoorium. Aga kallale ka otsejoones ei torma, pigem hoiab eemale. Ah jaa, nimeks sai ta siiski minu tütre eestvedamisel Kerry ja reageerib sellele juba hästi."
Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.