Raske minevikuga ja jubedates tingimustes elanud koertega oli loomulikult tegemist palju. Oli tõsiste tervisemuredega koeri ning oli ka neid, kes kartsid tohutult inimese lähedust ega julgenud varjupaiga töötajatele ja vabatahtlikele otsagi vaadata. Nägime palju vaeva ja kaasasime ka professionaale väljapoolt ning tasapisi hakkasid ka kõige arglikumad koerad nina kuudist välja pistma ja inimest usaldama õppima. 

Nüüd saame teiega jagada tõelist rõõmusõnumit - täpselt aasta aega hiljem on kõik koerad endale uued kodud leidnud! Uute omanikega suheldes on välja joonistunud muster - enamikel koertel löövad endiselt mineviku hirmud aeg-ajalt suuremal või väiksemal määral välja. Oleme tänulikud, et leidub inimesi, kes on valmis kodu pakkuma raske minevikuga loomadele ning igapäevaselt nende käitumismuredega tegelema. Ikka selleks, et loomale mõnusat ja turvalist elu pakkuda!

Koerte omanikud räägivad, kuidas elu uute pereliikmetega nüüd - täpselt aasta pärast päästmist - läinud on. 

Esmeralda

‘’Mõni kuu tagasi jõudis meie koju Esmeralda. Hoolimata sellest, et otsus võtta koer oli läbimõeldud ja kaalutletud, olid esimesed nädalad rasked ja keerulised. Eks uue olukorraga kohanemine võttis nii Esmeraldal, minul kui ka minu perel aega. Nüüd, mõned kuud hiljem, ei mäleta ma enam, kuidas oli elu enne Esmeraldat. Need kuud ei ole muidugi olnud üks suur lust ja lillepidu - tegeleme hetkel veel reaktiivsuse probleemi ja üksindusahistusega, kuid kui need murekohad kõrvale jätta, siis Esmeralda on tegelikult väga tark, kuid isepäine koer - ta on selgeks õppinud mõned lihtsamad käsklused ja trikid. Vaatamata oma suurusele on ta hinges paras pehmeke, kes igal võimalikul hetkel norib hellust ja paisid ning tuleks kasvõi vanni kaasa, kui vaid saaks. Esmeraldat ootas meie juures ees ka 7-aastane kass, keda ta heameelega oma mängukaaslaseks soovib, kuid kassi arvates on selline suur hüplev elukas lihtsalt totakas, keda on kindlam kõrgemalt vaadata.

Esmeraldast mitte ainult ei saanud meie pere lemmikloom, vaid täieõiguslik pereliige. Üks on kindel - otsust võtta varjupaigast koer, ma ei kahetse.’’

Kendo

‘’Kendo naudib oma elu väga, käime ühiselt reisidel ja poes. Ta õpib inimestega käituma ja on väga palju arenenud sellest ajast, kui ma ta sain.

Kendo naudib jalutuskäike metsas ja teiste koertega mängimist. Ta on väga energiline, rõõmus ja õpib kiiresti. Lisaks saab ta kõigiga läbi ja on aidanud paaril inimesel oma koerte hirmust üle saada. Kendo on ikka veidike pätt ka ja ei saa alati aru, kui suur ta on, aga õnneks on ta nii armas, et keegi väga pahaks ei pane. Alguses oli Kendoga väga raske, sest ta ei osanud inimestega koos elada ja kartis kõike. Ta esimene reaktsioon oli kas lamada või haukuda. Õnneks klikkisime väga kiiresti ja nüüd naudib ta maailma avastamist.’’

Chase

''Chase'i saime varjupaigast, kui ta oli alles kutsikas. Tänaseks on see pisike kutsu kosunud päris korralikult ja kaalub nüüd juba üle 70 kg. Ta on suurepärane pereliige ja meie pesamuna, 5a Ryani suurim sõber. Ta on väga rahulik ja suuri pahandusi pole kunagi teinud - ainult paar ketsi on mõne hammustusjälje võrra rikkamad.''

Max Karamell

''Max, uue nimega Max Karamell, on ikka täielik paipoiss ning küsib muudkui paitusi, kallistusi ja teeb musi. Toas meeldib talle peamiselt magada või siis kaisus olla. Õue on ta alati valmis tulema, kui oma jalutusrihma häält kuuleb. Tänaval kõndimist peame veel harjutama - meespoolega kõnnib ta ilusti, kuid minuga kipub veel vahepeal tirima 

Varjupaigas jalutades märkasime, et talle ei meeldi rattad ning ärritus ka ühe hallipäise mehe peale. Ratastega on juba hästi, kuid vanamehed pole siiani lemmikud. Ta alati küll ei haugu ega kisu, aga näha on, et on väga tugevalt häiritud. Vaikselt see paraneb.

Oleme temaga mitu korda käinud eraldatud rannas, kus ta saab vabalt joosta. Nägu on naerul ja saba käib ringi nagu propeller. Tuleb kutsumise peale kohe kõrvale, käsklustest on talle enamvähem selged "istu" ja "hääl". Üldiselt Max ei haugu, aga kui juhtub haukuma ja öelda ‘’hääl’’, siis jääb kenasti vaikseks ja istub. Kohe, kui midagi head teeb, tuleb pai ja kiitust otsima. Meil on ka kaks kassi, kellega ta saab hästi läbi. Alguses proovis küll nende toitu ära süüa, aga sai kiirelt aru, kus tema toidunõu on.

Igatahes oleme terve perega väga õnnelikud, et Max Karamell meid oma pereks valis ning oli nõus meiega koju tulema. Muidugi peame veel tööd tegema, aga ikkagi on tunne, et ta on terve oma elu meiega olnud. Aitäh, et Maxi eest nii kaua hoolt kandsite, kuniks ta koju sai ja et ta meile usaldasite!''

Samurai

‘’Samurail läheb hästi. Ta läbis kuulekuskoolituse, saab kassi ja lastega suurepäraselt läbi ning kaitseb kodu nagu peab. Mineviku hädad ja hirmud löövad ikka aeg-ajalt välja, aga aina vähem. Samurai käib minuga tööl kaasas, kus ta saab joosta ja mängida. Temast on saanud meie pere pisipoja. Oleme rõõmsad Samurai üle. Aitäh!’’

Brutus

"Brutusel läheb väga väga hästi. Ta on osutunud tõeliseks hurmuriks ja südametemurdjaks, kes püüab tänavatel pilke ning tundub tähelepanu nautivat, sest norib hea meelega inimestelt meelehead ja paisid.

Aastaga on Brutuse elus toimunud palju muutusi- ta õppis mängima mänguasjadega (ühe kõrvaga ja alatasa plahvatav piiksuv jänes saadab tervisi), lahendab mängleva kergusega nuputamisülesandeid, sai endale koer-sõbrad, kellega metsas joosta ning avastas jäägitu armastuse vee ja muda vastu. Naljaga pooleks ootame juba, millal Brutusele lestad alla kasvavad. Brutus oskab viisakalt rihmas käia, peab lugu vanasõnast “rääkimine hõbe, vaikimine kuld” ja armastab magada kõikvõimalikes ja -võimatutes poosides. See ei tundu ehk kõrvalseisjale paljuna, aga me teame, kui pika teekonna on Brutus läbinud, et saada selliseks vahvaks koeraks nagu ta täna on. Üksi ei oleks me seda muidugi suutnud ja meile oli sellel teekonnal suureks abiks koertekool Kratt.

Oleme väga tänulikud, et Brutus meiega on. Aitäh Varjupaikade MTÜ ja koertekool Kratt, et seda tänuväärset tööd teete!" 

Nora

"Nora oli algusest peale oma pesakonna pesamuna, kuid iseloomu on tal mitme eest. Ta armastab teiste koertega mängida ja mere ääres jooksmas käia, kuid võõrad inimesed on tema jaoks hirmutavad ja siis on kohe vaja haukuda ning iseloomu näidata. Ehk osades olukordades oleme õppinud olema 5+ koer ja osades olukordades teeme igapäevaselt tööd oma reaktiivsusega. Lõpetasime just ka agility eelkursuse, tänu millele õppisime ja harjutame eelkõige igapäevaselt enesekontrolli ja omavahelist koostööd. Kokkuvõttes on Nora üks paras pähkel, kellega igapäevaselt maid jagada, aga samas ei vahetaks seda pähklikest millegi vastu maamunal."

Emma

"Varjupaigast koera võttes olime valmis erinevateks käitumisprobleemideks. Emmaga läks tegelikult kõik väga lihtsalt – ta on tasakaalukas ja uudishimulik koer, kes tahab väga õppida. Kool on üks Emma lemmikumaid kohti ning kuigi teekond on olnud konarlik, on ta peale aastat aega treeninguid muutunud väga kuulekaks, targaks ja üleüldiselt heaks koeraks. 

Emma peab lugu nii heast puhkusest kodus oma diivanil kui ka metsas ja rannas käikudest. Valvuri ameti võttis Emma endale ise ning leiab, et tema kohus on meid kaitsta ja anda teada lähenevatest ”ohtudest”. Emma suurus mõnikord hirmutab inimesi kuid tegelikult on ta heatahtlik ning tal on alati suur rõõm kui saab uute inimestega tutvuda ja neile oma mänguasju pakkuda või nügides mängima kutsuda. Kokkuvõtlikult oli varjupaigast koera võtmine parim otsus – Emma on parim sõber, keda tahta."

Bonita

"Bonita põhilisteks hirmudeks on söögist ilma jäämine ning valjud helid. Kahtlustan, et need hirmud on seotud tema ränga minevikuga. Õnneks on söögi osas progress toimunud, sest ilmselt on tal lõpuks tekkinud usaldus ja kindlustunne, et ta ei pea enam puudust kannatama või söögi pärast võitlema. Plaksutamist me väldime. Kahtlustan, et ka siinkohal on mineviku kogemused oma jälje jätnud ning sellega me lihtsalt arvestame.

Väga meeldiv on Bonita juures see, et jalutades ei paku talle huvi teised koerad või Mustamäe püsielanikud: oravad, linnud või lihtsalt möödakäijad. Rihmast tirimist ette ei tule ning ta kõnnib üpris stabiilselt kõrval, ilma et selleks otseselt käsklust peaks andma. Tundub, et tal lihtsalt ei olegi huvi kuskile omapäi avastama minna. Bonita saab meeldivalt neutraalselt läbi ka kassidega. Kui kass ikka annab märku, et ei ole huvitatud koera suurest ninast, siis ei muutu Bonita pealetükkivaks."

Saurus

"Saurus tuli perre, kus juba ees mitut sorti loomi ja linde. Kohanemine nendega läks kiirelt (umbes nädal kuni kaks), kuid pigem tuli väga palju Saurusel õppida tundma iseennast ja seda, kuidas olla koer. Mängida ta ei osanud, palligi alguses kartis. Alustasime sikutusmängudega, aga tasapisi sai palli järgi kihutamine tema maailma lemmikuimaks ajaviiteks. Vana koer õpetas võõrastest märku andma ja kodu valvama, nii et ilma loata naljalt sisse tundmatuid ei lasta. 

Oma inimestega on Saurus sõbralikkus kuubis, meeletult rõõmsameelne ja usaldav tegelane ja maailma suurepäraseim lohutaja, kui meel kurb. Kahjuks on eelnevast elust Saurusel mitmeid tervisehädasid, mis jäävad teda kimbutama aeg-ajalt ägenedes elu lõpuni vaatamata ravile. Seega otsustasime tema elu lihtsustamiseks võtta varjupaikadest veel kaks koera - proua Muusa ja kutsikas Mooni. Koos nüüd käiakse territooriumi pissiringil ja jagatakse kodutöid - näiteks kitsede karjamaale ajamise vastu ta üldse huvi ei tunne, seda teevad teised. Aga küdeva ahju ees istudes meenutab väga oma hoiakuga inglise džentelmeni - teadlik oma positsioonist ja võluvast sarmist.

Tahame teid väga kiita selle eest, et kui Sauruse võtsime, oli teiepoolne tugi väga suur, et millised arstid ja kuhu minna - me ei jäänud koera ja tema muredega kohe üksi. "

Yogi Bear

"Võiks öelda, et Yogi Bear aka Musumumm on maailma parim koer. Kunagisest 55 kilogrammisest kõhnast koerast on saanud 70 kilogrammine daam. Ta on rõõmsameelne ja vahest ta ei usu isegi, et on hiigelsuur koer. Kuigi oma suure välimuse pärast enamus inimesi kardavad teda, on ta tegelikult hella hingega ning armastab paisid. Seda küll näevad ainult need julged inimesed tänaval, kes küsima ning teda pildistama tulevad. Me oleme väga tänulikud ja rõõmsad, et saime endale selle musumummi. Aitäh!"

Kiara

"Üsna pea sai Wolfa endale nimeks Kiara, kuna ta Wolfale niikuinii eriti ei reageerinud ja tundsime, et võiks talle üksiku hundi imago asemel karjalikuma lõvi uskumusi sisendada. Lisaks on ta paljuski ka liikumiselt ja välimuselt lõvi moodi. Ta hoidis esimesed päevad väga omaette ja värises palju. Esimesed nädalad õues käies proovis ta varjupaiga poole tagasi pääseda (tulime sealt jalgsi koju kui ta endale võtsime) ja keeldus aeg-ajalt kategooriliselt liikumast. Kõige keerulisem kord seisime temaga 2 tundi ühe majanurga peal. Lisaks hirmudele ja ärevusele oli ka selgelt näha, et ta ei teadnud, mis funktsioon inimestel tema elus peaks olema - olime tema jaoks veidrad, hirmsad ja ta ei saanud aru kas meid peaks usaldama.

Aegamisi hakkas ta aru saama, et sellisel kooselul on jumet küll ja mõne kuuga sai ta ärevusevastaste tablettide pealt maha ja sai rahulikult kodus olla, kui inimesed päeval mujal käisid. Vaikselt hakkas ta usaldama meie arvamust uute asjade kohta - kui meie ütlesime, et proovi, siis järelikult see halba ei tee ja võib julgelt läheneda. Nii me vaikselt koos kasvasime.

Nüüd on ta üks äärmiselt rahulik/hooti hüperaktiivne rõõmupall, kes käib saba liputades toas paisid ja kallisid nurumas ja mängib õues teiste koertega. Ta on selline hell hiiglane, kes ei suuda määratleda kui suur ta on ja peab end pigem sülekoeraks. Pikapeale on ta õppinud ka mänguasjadega mängima ja saab ka inimkeelest aru, mida ta enne jõudsalt ignoreeris. Lisaks käsklustele reageerimisele avaldab ta ilmekate niuksumiste ja üminatega arvamust ka muudel teemadel. Õues ei ole uued asjad enam hirmsad, pigem tekitavad need uudishimu ja põnevust. Mulle siiralt tundub, et ta on õnnelik ja oma uue eluga täitsa rahul."

Tofi

"Meil läheb Tofiga suurepäraselt. Ta on meil väga tubli valvekoer ja üli super hea sõber. Meil on selle aasta aja jooksul päris põnev elu olnud. Lemmikud on tal puuoksad. Metsas kõndides tassib Tofi kõik roikad koju - võibolla kardab, et küttepuude puudus tuleb meil. Marjapõõsad harvendas/uuendas ka kevadel ära, nüüd meie põõsad on nii ilusad ja lopsakad. Sussid ja mõned kingad on ta ka ära närinud, võib-olla arvas, et need on koledad jalanõud. Kõikidele võõrastele annab ka väga häälekalt teada, et tema on meie maja valvur. Tofi on mulle isiklikult õpetanud kannatlikkust ja seda, et kõike ei saa kohe ja korraga — õppimine käib tasa ja targu."

Nato

"Hadrion, uue nimega Nato, elab mõnusat koeraelu. Kerge temaga ei ole olnud, hammustada on saanud kõik pereliikmed, aga seda teeb ta puhtast armastusest, sest arvab, et saab meid nii hädaohust päästa. Külalisi tuleb ka igaks juhuks hammustada.

Õues olla talle ei meeldi, eriti veel, kui peab üksi seal olema. Ta hüppab üle 1.50 meetri kõrguse aia ja kui sealt enam ei saa, sest aed on vahepeal veel kõrgemaks tehtud, kaevab alt läbi, seega üksi õue teda jätta ei saa. Toas on Nato väga hea poiss ja saab suurepäraselt üksi ka kodus olla. Ka varastamisest oleme lahti saanud, alguses näppas kassi jooginõu koos veega, pähklid laualt koos toosiga, köögist tomateid ja võileiva pealt võttis singi, nii et sööja ei pannud tähelegi. Autoga sõitmine meeldib talle väga, pikad otsad magab nagu titt. Küll aga kardab suuri autosid, prügimehi ja üldse igaks juhuks kõike. Alguses vaatas peeglisse ja kartis iseennast ka, haukus enda peale, kuid seda nüüd õnneks ammu enam ei tee. Süüa talle meeldib, palju ja kõike, aga laua äärde enam lunima ei trügi. On ka tublisti kosunud, kaalub juba 55 kilogrammi.

Eks ta niimoodi vaikselt areneb, ei tea ju, mis elu ta täpselt elas enne, et psüühika nii paigast ära on. Raske lapsepõlv on jälje jätnud. Praegu on ta armas kaisukoer ja kõik diivanid vallutanud." 

Pipar

"Meil on üldiselt läinud väga hästi. Esialgu oli ärevust ja õppimist palju nii meile kui ka Piprale. Aga nüüd on Pipar mitte ainult meie vaid ka paljude meie suurte ja väikeste sõprade lemmik.

Meie parima sõbra, Pipra, mõtted (ilmselt) pildil:

'Üks mu inimestest on juba paar päeva ära. See teeb mu veidi nukraks... Ma viin ta särgi oma teisele inimesele. Äkki ta tahab minuga mängida, siis on koos toredam.'"

Mammu

Tesla, uue nimega Mammu, elab meie peres alates 2. jaanuarist. Kuigi nimi Tesla kõlas esialgu humoorikalt ja muidugi ka väärikalt, on Tesla nime näol tegemist siiski mehe perekonnanimega. Kuna aga Tesla ise on väga naiselik, kuid samas siiski suur tüdruk, sai temast üsna kiiresti Mammu (suur nagu mammut, samas armas, õrn ja magus, nagu mamm).

Algul oli Mammuga natuke keeruline. Nimelt kartis ta nii võõraid inimesi, tugevamaid helisid kui ka uusi olukordi. Nii keeldus ta sisenemast uutesse ruumidesse (sh kodu ja auto) ja kui ta läbi suurte raskuste siiski lõpuks sisenes, keeldus ta sealt väljumast. Lisaks kartis ta kõndimist parketil. Selle tõttu tuli tema liikumise tee katta vaipadega. Nii kõndis Tesla, oma nimele kohaselt esialgu vaid mööda punaseid vaipu. Tasapisi läks Tesla aga julgemaks, sai Mammuks ja harjus koduse eluga.

Nüüd on Mammu tubli ja tegus pereliige, osaledes rõõmsasti ka pere väljasõitudel. Viimati tegi ta kaasa isegi kanuumatka. Kanuus istus ta rahulikult ja vahepeal tuli talle isegi tukk peale. Mammu on katsetanud ka lambakarjuse ametit. Lammastele lähenes ta hiilivalt, nagu tõeline jahti pidav emalõvi. Karja jäär aga arvas, et suudab ise oma karjaga hakkama saada ja nii pidi Mammu, peale väikest füüsilist märkust jäära poolt, lambakarjuse ameti siiski maha panema.

Mammu on suur sõber peres elava kuldse retriiveri Ottoga. Esimesel kohtumisel ta kohe huvi üles ei näidanud, nagu väärikale tüdrukule kohane ja näksas Ottot natuke ninast, aga nüüd mängivad nad rõõmsalt koos ja jagavad vajadusel isegi söögikaussi.

Autoga sõites peab Mammu loomulikuks, et ka koer sõidab siiski salongis, mitte eraldatult tagaruumis. Nii istub ta sõites ilusti turvavööga kinnitatult pingil.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi algus oli keeruline, sai Mammust koduses keskkonnas kiiresti tubli ja tegus pereliige. Mammu on terane, õpib kõike kiiresti, kohaneb nüüd juba suuremate raskusteta uute olukordadega, on igati sotsiaalne ja on toonud endaga kaasa nii palju rõõmu, kodusoojust ja armastust.

Kiki

"Meil Kikiga läheb hästi. Ta teeb vahepeal oma kutsika tempe, aga muidu on ta väga kuulekas. Meil on plaan minna kuulekustrenni. Natuke on Kikil tekkinud kaitsehoiakut võõraste suhtes, aga samas ei saa seda pahaks panna, kuna koroona ajal sai vähe inimestega kokku puutuda ja maal elamisega väga palju võõraid ei kohta ka. Aga nendega, keda ta juba kutsikas saati näinud, on ta parim sõber.

Vahepeal arvab ta, et on väike sülekoer ja diivanil on vaja sülle pugeda. Meie kõige pisemaga on nad parimad sõbrad. Ja jalutuskäikudel on ta parim. Juba algusest peale pole mingit probleemi olnud tirimisega ja jalutab rahulikult. Olen otsusega väga rahul!"

Miisu

"Miisu on pealaest sabaotsani mõnus tüüp - pikkade jalgadega, pehme, vaikne ja rahulik täpselt senimaani, kuni märkab ohtu või võimalikku ülekohut ja siis saab temast tõeline lõvi. Võõraste inimestega ta üldiselt suhelda ei soovi, aga lihapalli või grillihaampsu eest on valmis sekundiga sellest põhimõttest loobuma. Nagu iga korralik koer armastab Miisu süüa, magada ja jalutada.

Miisule ei meeldi väikesed kinnised ruumid, väikesed (haukuvad) koerad, vesi ja üksi kodus olla. Sel suvel on ta juba aga leidnud julguse vahel üksinda hoovis päikest võtta, kuid enamasti eelistab lesida selliselt, et ikka pererahvas oleks nägemis- või vähemalt kuulmiskaugusel. Väga palju on abi olnud naabritüdruk beagle Harleyst ja naabripoiss retriiver Bennust, kes on Miisule mängeldes õpetanud, kuidas mürada ja muidu olla ja käituda nagu üks muhe koer kunagi."

Sdata

"Sdata on olnud väga tubli ja kiire õppija, et selgusele jõuda, mida tohib ja mida ei tohi teha. Väga ilusasti sai ta aru, et kööki toidukoti juurde ei tohi minna või õues olles maast asju süüa. Kuigi ta alguses jooksis rohkem teiste koertega pargis, siis pärast rohtude ära jätmist ta seda enam ei tee. Küll aga pakuvad kõik teised koerad mänguhuvi siis, kui ta rihma otsas on või kui teisi koeri ei ole, siis ta tahab minuga koos mängides joosta. Vett ta millegipärast pelgab päris kõvasti, vannis käies tulevad suured kutsika silmad ette ning mere ääres käies peletavad lained ka teda eemale.

Talle enamasti meeldib magada nii, et mina oleks tema juures. Kuid saab ka teiste inimestega väga hästi läbi - kui teda maiustustega ära osta. Bussisõiduga on ka Sdata ilusti ära harjunud ja erinevaid käsklusi olen talle seni ise õpetanud. Esimene, mis kohe oli vaja ära õpetada, oli käsu peale pissimine, et ta vabamalt igal pool oma häda julgeks teha. Sdata saab ka väga hästi aru ka käsklustest "tule", "lähme" ja "oota" ning istumise käsk on tal peaaegu selge."