Praeguseks oleme aidanud 102 Ukrainast saabunud lemmiklooma. Abi oleme osutanud põhiliselt lemmikloomatarvikute, toidu ja infoabi näol. Ühe Ukrainast saabunud veterinaarabi vajava kassi puhul selgus, et loom oli võetud paar aastat tagasi Varjupaikade MTÜ-st. Kuna Varjupaikade MTÜ-l on spetsiaalne Rexi-nimeline fond abistamaks loomi, kes on varjupaigast võetud ja kelle omanikul on raskusi looma ravi eest tasumisel, siis selle kassi veterinaararve saime tasuda Rexi fondist.

Neljale Ukrainast saabunud loomale otsisime ka kiiresti hoiukodud, kuna sõjapõgenike ajutistesse elukohtadesse ei olnud võimalik loomaga minna. Hoiukodu pakutakse seni, kuni loomaomanik leiab püsivama elukoha, kuhu saab koos loomaga kolida.

Toidu ja lemmikloomatarvete abi on vajanud kassid, koerad, papagoid ning küülikud. Kokku oleme andnud loomadele ca 400 kg loomatoitu. Samuti oleme abistanud kassiliivaga, liivakastidega, mänguasjadega, kraapimispuudega, pesadega, toidukaussidega, loomapuuridega, jalutusrihmadega, koerašampooniga, maiustega ja transpordipuuridega.

Lisaks Eestisse saabunud lemmikloomadele oleme aidanud ka Ukrainas koha peal olevaid loomi. 2. märtsil hakati Eestis koguma loomatoitu, et saata see Ukrainasse abivajavatele loomadele. Kokku koguti terve rekkatäis toitu ja ka Varjupaikade MTÜ panustas sinna ning saatis oma kesklaost ca 2 tonni loomatoitu.  

Aprillis kajastas Ukraina telekanal 1+1 loomade olukorda ja tõeliselt südantsoojendav oli näha uudistes Varjupaikade MTÜ "Käpa all" logoga toidukaste ning teada, et see jõudis õigesse kohta Butšasse abivajavate loomadeni.

Järgime Varjupaikade MTÜs põhimõtet “oleme loomade poolt, aga näoga inimese poole”. Seega, kui meie infotelefonile helistas mures ema, kelle poeg oli üksinda Ukrainast Tallinnasse saabunud ning öisel ajal ei vastanud ükski teine abistav organisatsioon telefonile, aitasime ka loomulikult teda. Poeg sai turvalise öömaja ning juba mõne päeva pärast ka oma perega taas kokku.  

Suheldes Ukrainast Eestisse saabunud inimestega, imestame aina rohkem, kui tugevad nad on ja et isegi sõjaolukorras ei jäeta enda neljajalgseid pereliikmeid maha. Näiteks võttis Tatjana kahe hiigelsuure koeraga ette pika tee Kiievi oblastist Eestisse. “Kui aus olla, ei tahtnud ma Ukrainast lahkuda, aga abikaasa oli kindel, et see on vajalik. Me vaidlesime peaaegu terve ööpäeva, aga ta siiski veenas mind. Otsustasime sõita Eestisse, kuna siin elavad mehe sugulased ning nad olid nõus mind koertega vastu võtma. Mehed jäid Ukrainasse, aga mina koos sõbrannaga, tema kolme lapsega ja kahe minu koeraga sõitsime teadmatusse. Oli väga hirmus. Variant põgeneda ilma koerteta ei tulnud kõne allagi,” meenutab Tatjana.

Oleme südames Ukrainlastega ja aitame nii, kuidas suudame!