A: 2022. aasta veebruaris saab Varjupaikade MTÜ 15-ne aastaseks. Inimese arengus on see paras teismeiga ja toimuvad tormilised arengud. Mis tundega vaatad tagasi möödunud aastatele?

T: Teen seda heldimuse ja ka kerge imestusega. Kas tõesti juba 15 aastat? Kas tõesti oleme arenenud ja kasvanud üle-eestiliseks organisatsiooniks? Kas tõesti …

Kui 2007. aastal alustasin, siis polnud töötajaid, olid ainult vabatahtlikud. Vedasime loomi oma isiklike autodega, pakkusime neile peavarju oma kodudes ja tuttavate juures. Siis ei julgenud unistadagi, et sellest võib välja kujuneda päris ja mõtestatud töö. Isegi siis, kui MTÜ sai loodud, ei olnud ma kindel, kuhu see tee mind viib. Aga juba siis oli mul suur unistus – unistus ühingu päris oma kohast, kus on loodud loomadele head elamis- ja inimestele head töötingimused. Unistasin kohast, kus saame loomi aidata ja loomapidamiskultuuri edendada .

A: Mina liitusin ühingu perega 2015. aastal. Siis toimusid varjupaikade juhatajate koosolekud sinu kodus elutoas. Sel ajal oli loomade varjupaiku juba kuus. Kuhu oleme tänaseks jõudnud?

T: Algusaastad olid marulised. 2007. aastal oli ühingu hallata kaks varjupaika, 2008. a kolm ja 2009. a juba viis varjupaika. Siis oli vahepeal stabiilsem aeg, kuid ikka oli Eestis katmata alasid, kus loomad olid hädas. 2015.a oli meil kuus ja aastatel 2016-2019. a seitse varjupaika. 2020. aastal oli meil korraks kuus, aga et loodus tühja kohta ei salli, siis täna on meil jälle seitse üksust.

Ühingus töötab üle viiekümne inimese, kellele ühing on tööandja ja riigile oleme tubli maksumaksja. Meil on professionaalsed töövahendid ja inventar, korralik autopark, me koolitame oma töötajaid jne.

A: Tänases linnapildis enam koertekampasid jõlkumas ei näe, pigem mõnda üksikut jooksvat koera, kellest kohe ka pilt Facebooki pannakse. Milles seisneb kohalike loomade varjupaikade fenomen? Kas saaks ilma nendeta?

T: Ilma kohalike varjupaikadeta ei saaks, sest ega see koerte hulgakesi ringi jooksmise aeg nii ammu ka polnud. Tänini on inimesed hädas ikka ja jälle tekkivate kassikolooniatega. Tõusva trendina võtame oma hoole alla loomi, kellel on/oli omanik. Jätkuvalt on probleeme kutsikavabrikutega. Kui vaadata piiri taha, kus meiega sarnased organisatsioonid on juba üle 100 aasta vanad, siis ajaline perspektiiv on ikka väga pikk ja tööd on palju.

Kohalikud varjupaigad on kutsutud ellu, et olla loomade ja kohalike elanike lähedal. Nii on abi kõige kiirem. Alguses (ja suuresti ka täna) ei olnud loomade aitamiseks muud võimalust, kui osaleda kohalike omavalitsuste poolt väljakuulutatud riigihangetel, et saada mingigi krunt, kuhu varjupaik kokku tassida ja kus loomadele peavarju pakkuda. Saada mingitki raha, mille eest seda järjepidevust nõudvat tööd korraldada, sest loomad vajavad hoolt seitse päeva nädalas aastast aastasse. Loomakaitseseadusest tulenevalt on kohaliku omavalitsuse kohustus korraldada oma haldusterritooriumil hulkuvate loomade püüdmine ning 14 päeva jooksul hoidmine. Selles osas oleme väga paljudele omavalitsustele lepingupartneriteks. Kõik, mis toimub loomaga alates 15ndast päevast saab meie südameasjaks. Meie soov on aidata loomi, aidata neid koju tagasi või otsida neile uued kodud. Me oleme väga tänulikud annetajatele ja ettevõtetele, kes meid selles aitavad ja toetavad. Ilma selleta, et inimesed appi tulevad, ei suudaks me seda teha.

A: Päris palju aastaid on läinud, suur töö on tehtud ja loomade abistamise võrgustik on üles ehitatud. Kas nüüd saad loorberitele puhkama jääda?

T: Ei, kus sa sellega, ees ootavad hoopis põnevad ajad. Sel aastal ostis ühing endale päris esimese kinnisvara, kus on 7,5 ha maad ja mõni rekonstrueerimist vajav hoone ning kuhu me rajame loomade heaolu keskuse. Tegevus käib keskuses juba täna ja majutame seal Põllumajandus- ja Toiduameti poolt meile üle antud loomi. Minu jaoks on see nagu deja vu, oleks nagu algusaastates tagasi, kui hakkasime ühingut looma. Kui siis oleks olnud võimalus osta kinnisvara, oleks kohe asunud taolist keskust rajama. Sellist võimalust aga ei olnud ja nii hakkasime tegelema varjupaigandusega nagu me kuues omavalitsuse seda teeme.

Kinnistu ostmise võimaluse eest peame tänusõnad saatma kõrgematesse sfääridesse, sest üks kena proua, kes meie tegemisi nüüd pilvepiirilt vaatab, usaldas meid niivõrd, et pärandas ühingule korteri. Korteris ei saa me loomi aidata, küll aga korteri müügist saadud raha saame kasutada sihtotstarbeliselt. Sel kevadel oli soodne aeg korteri müügiks ning kinnistu ostuks, kuhu saame loomade heaolu keskuse rajada. Just see oligi proua soov, et tema pärand hakkab aitama loomi.

A: Viisteist aastat oled sa loomi abistanud, alguses otseselt ja edasi pigem organisatoorse poole pealt ning töös tuleb kõike ette, nii tõuse kui mõõnu. Mis on olnud see, mis sind on kõige rohkem ärritanud?

T: Kõige rohkem on minu närve kulutanud see, et ühinguna oleme kogu aeg tahtnud olla midagi enamat kui lihtsalt 14 päeva varjupaik, kus pärast kella kukkumist loomad lihtsalt kaovad. Selle nimel oleme teinud ebainimlikke pingutusi – finantsilisi, vaimseid ja füüsilisi. Väga lihtne oleks hommikul tulla, teha oma 8 tundi ära ja siis uks enda järel kinni panna. Aga nii ei saa. Ei saa loomadega, ei saa inimestega. Oleme olnud pidevas kasvamises ja arengus ikka selleks, et rohkem loomi saaks abi. Kogu aeg tahaks teha midagi paremini, et loomadel oleks hea, et töötajad oleks hoitud. Ja nii me olemegi kõik koos koju aidanud üle 22 tuhande looma. See number teeb loomulikult ainult rõõmu, aga ei saa salata – eks see ole mind ka parasjagu kulutanud ja aeg on minu jaoks muutusteks küps. Asju tuleb muuta enne, kui särts päris otsa saab.

A: Kui aastad on läinud ja jutust kumab, et nii ei saa … Kuidas siis edasi ja mis sind motiveerib?

T: Nüüd on astutud esimene samm, et rajada loomade heaolu keskus, mis ei sõltu ei riigihangetest ega kohalikest omavalitsustest. Loomulikult sõltub see inimestest ja ühiskonnast ning saab näha, kas Eestis on võimalik teha midagi teistmoodi ja uue kontseptsiooniga.

Minu jaoks on see nagu teine tulemine, ainult et teadmisi ja kogemusi on mul viieteist aasta võrra rohkem, nahk seljas on ka paksem. See on minu jaoks paras väljakutse – hakata ellu viima oma päris unistust. Nii ma panengi maha ühingu tegevjuhi ameti ja minust saab keskuse juhataja. Tegelikult on keskuse käivitamine just see, mida olen tahtnud 15 aastat teha. Nüüd ma hakkan seda tegema ja ma olen tänulik, et selline võimalus minu ellu saabus. Juba praegu keskuses kohapeal olles tunnen ma suurt õnnetunnet.

A: Kas midagi muutub ka organisatsioonis?

T: Organisatsiooni juhtimises ja struktuuris ei muutu midagi, peale selle, et varjupaikade kõrval on nüüd ka keskus. Juhatus ei muutu ja kõik praegused kolm juhatuse liiget jätkavad, nende seas ka mina. Juhatus võtab tööle uue tegevjuhi ja me algatame selleks avaliku konkursi. Ootame kandideerima empaatilisi ja ambitsioonikaid inimesi, kellel on tahtmist igapäevaselt juhtida meie suurt ja sõbralikku tööperet, kes igapäevaselt panustab loomade abistamisse.

A: Millised sõnad ütleksid uuele tegevjuhile teatepulka edasi andes?

T: Ütleksin midagi taolist, et Varjupaikade MTÜ on nagu üks suur laev, mis seilab oma kindlal kursil. Uus juht hoidku kindlalt siht silme ees ja käsi roolil, seda isegi tormise ilmaga. Pea peab olema selge, süda õige kohapeal ja hoolima peab kõikidest - reisijatest ning oma meeskonnast.

A: Milline on sinu uusaastasoov?

T: Isiklikult tahaks öelda, et sooviks alustuseks lihtsalt puhata, aga juba tean, et ei saa. Uus aasta toob nii palju muutusi ja arengut. Samas on ju põnev ka, kuhu rada seekord viib.

A: Mina siis soovin sulle, et sul oleks aastas see hetk, kui saad aja maha võtta ja hinge tõmmata, et siis jälle täie hooga unistuste ja loomade nimel edasi tegutseda. Suur aitäh, sulle, Triinu, et oled meie jaoks olemas!