Asfaldil kössitav liikumatu pundar, hingemattev lehk nii tugev, et seda võib lausa käega katsuda. Kas tõesti on see KODUloom, kes toodi Tallinna kodutute loomade varjupaiga ukse taha?
Lähenemisel kostuv arglik urin aitab tuvastada liigi ning sellegi, kus asub koera pea. Tundub, et loom on samasuguses šokis kui valves olnud töötaja- aju tõrgub aru saamast, et selle haisva kuhila all on elus hingeke. Mis edasi?
Meist mitte sõltuvatel põhjustel on kohus keelanud hetkel uues varjupaigas koeri majutada.Enam kui tõenäoliselt ei ole ükski kliinik nõus vastu võtma sellises seisus looma. Näidake mulle inimest, kellel oleks südant sellises olukorras looma mitte abistada? Nii algab pikast karvast ning väljaheidetest formeerunud rastakoera teekond Pärnu varjupaika.
Pärnu varjupaiga endine hooldaja Sirje on juba pügamismasinaga valmis seadnud, kuid kahjustuste ulatus on nii massiivne, et ilma narkoosita pole võimalik koera aidata. Seega vajame ka arsti. «Midagi sellist ei ole ma varem näinud», ütlevad kõik loomaga kokku puutunud kogemustega inimesed. Paar tundi tööd ning 9,5 kg kaalunud puntra seest tuleb välja 7 kg kaalunud koerake- seega kaks ja pool kilo karvu ja väljaheiteid! Mõned küüned olid rõngasse kasvanud, osad jällegi sirged, 7 cm pikkused- pole ime, et loom käia ei suutnud.
Varjupaigas on Marleyks ristitud koera boksi kuhjatud hunnikutes tekke ning lisaks pesale veel üsna kinniste seintega transpordiboks, kuhu loomake võib varjule minna, kui end ebaturvaliselt tunneb.
Päev hiljem püüab Marley uuesti käima õppida- esimesed sammud on arglikud ning ebakindlad, otsekui tunneks koer hämmingut- kas tõesti on võimalik ka nii liikuda? Saba hakkab vaikselt edasi-tagasi võnkuma, kui koer tema jaoks hõrku viinerilõhna tunneb ning kuuleb inimesi sõbralikult rääkimas. Oleme kindlad, et Marley uus ja ilusam elu algas 5. juulil kell 19.30, kui ta leiti varjupaiga ukse tagant.
Marley kohanes kiiresti ning Kusti nime all leidis endale imetoreda kodu koos oma isikliku memme, taadi ja kass Antsuga, kes ise oli end memme-taadi aidaaluses sisse seadnud, kuid tubaseks kassiks seadis ennast alles koos Kusti saabumisega.
Antsuga võeti ette mõnigi pöörane seiklus, Haanjamaa elanikud vast mäletavad, kuidas kaks karvast poissmeest, üsna ühte kasvu kass ja koer küla peal «laiamas» käisid.
Aasta oli Kustil uues kodus möödunud, kui tema memm haigestus ning viidi haiglasse. Kui memm kuu aja pärast naases, rõõmustas Kusti nii, et tal tekkis kopsuturse, südameprobleemid võimendusid ning pisike koer suri.
Lemmiklooma surm on alati kurb, kuid Marley aka Kusti lõpp on omamoodi ilus- väärkoheldud ja hooletusse jäetud koerake nautis oma viimase aasta tingimusteta armastust ning armastas ise nii kõvasti, et väike süda ei pidanud vastu. «Pisike koer suure hingega»- nii iseloomustavad pereliikmed Kustit.
Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.