Varjupaikade MTÜ sünd ulatub aastasse 2007, mil alustas tegevust Viljandi loomade varjupaik. Toona olid ajad teised ja Eesti loomapidamiskultuur alles lapsekingades. Kuigi loomade heaolu saab ja tuleb veel endiselt arendada, siis võrreldes 16 aasta taguse ajaga on toimunud tohutu suur areng. Selle eest võlgneme tänu kahele kangele naisele, kes on Varjupaikade MTÜd vedanud esimesest päevast alates. Triinu Priksi ja Siiri Mängli loo pani kirja Anni Anete Mõisamaa.

Läbi aja oleme lugejate ette toonud juba pea kõigi meie loomade varjupaikade lood. Nii on ajaloolised tagasivaated ilmunud Läänemaa, Pärnu, Tallinna, Valga ja Viljandi varjupaikadest ning lisaks tutvustav lugu meie uuest arendatavast Loomade heaolu keskusest. Viimasena tutvustame selles rubriigis Võru loomade varjupaika, mis ei liitunud Varjupaikade MTÜ-ga mitte viimasena, vaid oli hoopis esimeste seas, kirjutab MTÜ tegevjuht Anneli Matsi.

Mõista, mõista, mis see on? Lipp lipi peal, lapp lapi peal … Nende sõnadega algab vana Eesti mõistatus, mille vastust teab igaüks. Need sõnad iseloomustavad hästi Pärnu loomade varjupaika, sest varjupaigal pole oma maja, vaid see koosneb erinevas olukorras soojakutest, mida on lapitud aastaid.

Läänemaa loomade varjupaik asub linnast väljas Haapsalu külje all Vilkla külas. Siia jõudes tuleb südamesse rahu. Kevadel õitsevad siin õunapuud, mille lõhn mähib sind endasse ning kassid lebotavad õueaedikutes päikeselaikudes. Tunda on, et tegu on väiksema maakonnaga ja koeri on varjupaigas vähe või üldse mitte. Üldiselt jõuavad need seiklejad oma kodudesse tagasi. Kui koer ongi kiipimata, siis ikka keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kelle oma koer on. Nii valitsebki siin vaikus ja rahu.