On selline tunne, et Toivo oli olemas juba enne meid, kuid ise lükkab ta selle ümber. Samas mainib kohe, et kõik ajutised asjad kipuvad tema puhul olema igavesed. See oli 2012. aastal, kui talle Varjupaikade MTÜ Valga varjupaigas tööd pakuti, sest oli ta enne olnud vabatahtlik. Kodus istuda oli lihtsalt igav ja alguses Toivo mõtles, et tuleb tööle mõneks kuuks, kuid kuudest said aastad ja nüüdseks on täis ka aastakümme. Mees soovitab kõikidele – pole mõtet kodus kopitada, parem on aidata ja teha head.

Toivo on loomadega sina peal ja mihkel iga töö peale. Alati, kui varjupaika satub uus koer, kes alguses on hirmul ja näitab seetõttu hambaid, siis Toivo ütleb ikka, et kurja koera ei ole. Ka varjupaiga maskott Timoša näitas alguses hambaid, kuid nüüd on ta kõige suurem sõber. Arsti jutule on mees pidanud minema hoopis kassi pärast, kes talle küünte ja hammastega kätte kinni hüppas ja käsi üles paistetas. Aga lõpuks võidab Toivo oma südameheadusega kõikide neljajalgsete südamed.

Meie maal kõik tööd on head

Toivo ise räägib, et tööpäev kulub kiiresti ja ta teeb kõiki töid, ainult loomaarsti tööd ei tee, kuid rohtusid annab ja lisab naerdes, et kõik sõrmed on tal alles. Päev kulub loomadega toimetades ja nende heaolu eest hoolitsedes, väljakutsetel käies ja varjupaigas midagi sättides või parandades. Toivo tunneb ka Valgamaad läbi ja lõhki, sest enne meile tööle tulekut töötas ta 10 aastat bussijuhina. Kui väljakutse tuleb maakonnast, siis tema teab alati, kuhu sõita – ta on nagu elav Google maps. Oma vanusest Toivo ise ei hooli ja ütleb, et vaim tuleb värskena hoida ning seetõttu osaleb ta alati ka koolitustel, mida tööandja pakub.

Nagu alatihti juhtub, siis varjupaigatöötaja võtab ikka tööd koju kaasa. Nii ongi Toivol kodus koer ja kass, mõlemad varjupaigast. Ja jälle tõdeb mees, et tema jaoks on kõik ajutine igavene. Koerake Dina, kes varjupaika toodi, oli sellise õnnetu olemisega ja Toivo mõtles, et võtab ta paariks päevaks enda juurde, et ehk on koeral parem ja nii ta jäigi. Kass pidi kodu valvama, aga koer käib Toivoga tööl kaasas ning igapäevaselt siis Dina ja Timoša varjupaigas koos kamandavad. Et Dinal olid kaaluprobleemid, siis Timoša hakkas tema toitumisnõustajaks – söögiajal sööb Timka kõigepealt tühjaks Dina toidukausi ja seejärel enda oma.

Tööaastate jooksul on Toivo kilomeetrite viisi koertega, kes enamuses on olnud nn eesti hundikoerad, võidu jooksnud ja anekdootlikke juhtumeid on kogunenud kuhjaga. Kord oli politseist väljakutse, kus lõpuks ajasid kolm inimest koera taga. Koer keeras lõpuks ühte hoovi, puges kuuti ja tegi näo, et mis te siin toimetate, mina küll kusagil jooksus pole käinud. Koju jõudes sai Toivo vaevalt külmikust piima välja võtta, kui tuli samalt patrullilt uus kõne – linnas on hobune. Egas midagi, autole hääled sisse ja kohale. Tegelikult oli äärelinnatänava servas karjamaa ja hobuse köis oli liiga pikaks jäetud nii, et ta ulatus tänavale kõndima. Tegeleda on tulnud paljude koertega, keda inimesed kardavad, kuid Toivo läheb ja koera saba hakkab tiirutama ning nad limpsivad ta käsi. Vastuseks küsimusele, et kuidas ta julgeb, ütleb Toivo: „Muidu ei saa ju varjupaigas töötada!” 

Vaat, selline ongi meie Toivo, meie silmarõõm, kellele tahaks kõva häälega laulda: „Palju aastaid, palju aastaid ...”