Autor: Katre Saar

Kindlasti on palju inimesi, kes on kaalunud lemmiklooma soetamist ning mingil põhjusel on jäänud see tegemata – kas nad pole kindlad oma soovis, leiavad, et see on liiga suur vastutus või on elutempo liiga kiire. Samas võib olla põhjuseks konkreetse looma eelistus või tõug, mida pole leitud. Võimalik, et on põgusalt mainitud oma loomavõtusoovi ka mõnele sugulasele, tuttavale või pereliikmele, kellele meenub poole aasta tagune vihje just jõulu hakul ning nad seavad sammud loomapoodi või otsivad usinalt internetiavarustest just enda äranägemise ja eelistuse järgi ühe toreda loomakese. Isegi kui väikse sõbra valikul, kelleks võib olla koer, kass, või mõni teine seltsiline, on arvestatud „kingituse” saaja soove, ei pruugi see siiski olla kõige õigem tegu. Miks ma kasutan sõna kingitus – seda seetõttu, et edastada teile selle sõna halvamaigulisus selles kontekstis. Sõna „kingitus” annab justkui tunde, et tegemist on mingi asja või objektiga, kuid lemmikloom seda kindlasti ei ole.  

Me kõik tahame oma lähedastele valmistada rõõmu ning tuua neile naeratuse näole. Seda saab teha ka teisiti. Looma võtmine enda perekonda peab olema äärmiselt läbi mõeldud, kohustused selged ning tuleb adekvaatselt hinnata ka muid aspekte. On arusaadav, et kui see on olnud lapse soov, siis hilisem kohustus on siiski vanemate õlul. Tuleb ka arvestada, kas tegemist on liikuvate inimestega või kuidas on olnud kogemused varasemalt. Kui soovitakse kellelegi loom kinkida, siis ka esmapilgul kõige kohusetundlikum inimene, ei pruugi olla seda loomaomanikuna. Võib ka tulla ette mõni raskus elus, kus pole enam aega või võimalust pakkuda lemmikule hoolt ja armastust.  

Vastutuse võtab ka see, kes kingib looma mõnele sõbrale. Paljudel juhtudel tehakse see otsus liiga kergekäeliselt ning selle tulemusel jõuavad mõned nendest lemmikutest ka varjupaika. Kui loom on õnnetu, lõpetab tänaval või hullema stsenaariumi puhul lausa hukkub tähelepanematuse või hoolimatuse tõttu, siis kas oled võimeline selle teadmisega elama?  

Enne sellise otsuse tegemist tuleb rääkida läbi kõigi osapooltega, kes on kuidagi seotud edasise käpakäiguga, tutvuda elamistingimuste, eluaja pikkuse ja isegi sellega, millised on looma vanemad, sest selle põhjal saab aimu, milline on ta täiskasvanuikka jõudes. Seda kõike seetõttu, et uue omaniku huvi ei raugeks, kui koer pole enam kutsikas ning kass pole enam kassipoeg. Loomavõtt peaks olema samasuguse tähendusega kui lapse sünd – sa teed selle valiku ise ning võtad teda pereliikmena, seda ei saa anda kaasa kingituse tegija. Seetõttu jätkame vanade traditsioonidega ning kingime jõuludeks sokke ning sünnipäevadeks muid toredaid asju.  

Loomavõtt olgu igaühe enda vastutada ja need, kes on siiski saanud sellise kingituse osaliseks, siis armastage neid kõigest hoolimata.

Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2021/28 numbris. Autor: Katre Saar