Käes on detsember ja juba mõne nädala pärast peame harjuma uue aastanumbri kirjutamisega. Tegevjuht Triinu (T) ja projektijuht Anneli (A) istusid maha, et heietada möödunud aegadest ning vaadata tulevikku.

Ühes suures, suures, linnas.. Ühes suures, suures majas.. Ühes suures, suures trepikojas levis spetsiifiline hais – kassikuse hais. Ja miks? Sest seal oli üks korter, kus inimene ise ei elanud, vaid pidas kasse, keda kokku oli üle kolmekümne. Haisuprobleem hõljus õhus juba kolm aastat.

Lugu ise algas mitu-mitu aastat tagasi, kui üks vanainimene, nimetame teda mammiks, toitis heast südamest suvilarajooni vabakäigukasse. Kui mammi läks manalateele, võttis kasside käekäigu eest hoolitsemise üle mammi sõbranna. Kuid tema sattus haiglasse ja et kassid ei jääks ilma meelevalda otsiti kassidele kodu. Ennäe imet – leidus inimene, kellel oli kassidele pakkuda elamiseks korter, kus keegi ei elanud. Siis oli kasse kümne ringis.