Raamatud on ikka eestlase laual aukohal olnud. Raamatuid ilmub ja neid loetakse väga palju. On märgilise tähtsusega, et Eestis on ilmunud raamat, mis on ajendatud kodututest loomadest ja nende saatusest. Projekt on väga ainulaadne, sest tegemist on esimese raamatuga Eestis, mille eesmärgiks on anda inimestele inspiratsiooni looma võtmiseks varjupaigast ja näidata varjupaikade olulisust ühiskonnas. Raamatu pealkiri on „Minu neljajalgsed musketärid ehk miks võtta loom varjupaigast.” Kes on need musketärid? Miks siis ikkagi võtta loom varjupaigast?

Kui Asti aastal 2022, ühel märtsikuu päeval, meie hoole alla saabus, ei oleks me osanud ilmaski ennustada, milline elu seda koera ees ootamas on. Koer leiti Valgast ühest piiriäärsest tänavast, kus ta lonkis ihuüksi, ketijupp järele lohisemas. Koer oli ilmselgelt palju läbi elanud – ta oli nälginud ja arglik. Nüüd elab Asti koos uue perega unistuste elu ja on reisinud juba 15 riigis. Asti loo pani kirja Varjupaikade MTÜ kommunikatsioonijuht Anni Anete Mõisamaa.

“Sel hommikul seisis ta ukse juures ja küsis õue. Ta oli oksendanud. Viimasel ajal oli ta olnud närb sööja. Tema olek oli muutunud, muidu selja peal rõngas olev saba oli sorus. Tiir õues tehtud, küsis ta tuppa. Ta heitis küll pikali, kuid tõusis jälle ja tammus rahutult ringi. Ta ei leidnud asu ja mitte kuskil ei olnud hea olla. Ta läks ja seisis nina norus oma joogikausi ees, kuid ei joonud. Ta lõõtsutas. See ei olnud nagu minu koer. Ta oli täna hoopis keegi teine ja ma sain aru, et asjad on halvasti – mu koer oli valudes.