Alguses oli ta meie jaoks üks suur mustakarvaline koer, kelle ninal kaklusarmid. Ta ei olnud ei sõbralik ega ka agressiivne, oli pigem selline ettevaatlik ja eemalehoidev. Nagu hiljem selgus, oli selleks ka põhjust, nagu oli tal ka põhjust koertekolooniast jalga laskmiseks. Kuigi koer ei soovinud meiega suhelda, tahtsime seda ometi meie ja nii sai ta üsna varsti endale nimeks Kiku.

Kui Kiku oli pea kaks kuud varjupaigas olnud, panime tähele, et ta on kõvasti kosunud - koera vöökoht oli kenasti ümar ja trimmis. Esimese hooga rõõmustasime, et koeral on nii hea isu. Ligi ta ikkagi veel ei lasknud ja katsuda teda polnud võimalik. Kui siis ühel päeval oli Kiku kõht alla vajunud, oli selge, et on oodata kutsikaid. See oligi põhjus, miks ta põgenes koerakarjast nelja tuule poole. Emainstinkt ütles talle, et koloonias, kus igaüks võitles oma elu eest, pole tema kutsikatel mingit elulootust.

Varsti oligi Kiku kuue kutsikaga uhke koeramamma. Need olid Läänemaa varjupaiga ajaloos esimesed kutsikad, kes kohapeal sündisid. Alguses olid kutsikad kuudis peidus, kuid kasvades hakkasime neid nägema. Kutsikad kasvasid kiiresti ja varsti vajasid juba lisasööki. Kui söögikausid välja ilmusid, tormasid kõik kuudist välja ja polnud nendes miskit pelgust – peaasi, et süüa saab. Aga Kiku hoidis ikka eemale. Vähemalt usaldas koeramamma meid juba nii palju, et lasi meil vahvate päntajalgadega rahulikult tegeleda. Kuigi võiks isegi öelda, et kutsikatest sai omamoodi Kiku päästerõngas. Ta nägi, kuidas me kutsikatesse suhtume, nende eest hoolitseme ja niimoodi tasapisi hakkas ka pelglik Kiku tasapisi meiega suhtlema ja lasi endale mõnikord paigi teha.

Loo kirjapaneku ajaks on kõik kutsikad juba ammu uutes kodudes. Mamma ise pole ikka veel uue pere jaoks veel valmis ja on varjupaigas elanud juba üle aasta. Me oleme tema käitumismuredega pikalt tegelenud ja tegelikult on näha, et Kiku tõesti tahab oma hirmud ületada, kuid eelnev elukogemus on olnud väga traumeeriv. Koeraga tuleb veel palju suhelda ja tegeleda, et usaldus inimese suhtes kasvaks nii suureks, et ta oleks järgmiseks elumuutuseks – uueks koduks – valmis. Usalduse kasvatamine käib tasapisi – koera mitte survestades ja tema tunnetega arvestades. Selleks kõigeks läheb lihtsalt aega.